Silver Sepp Tallinna Sikupilli Keskkooli külastas 29.märtsil, seoses Kaunite kunstide päevaga Silver Sepp. Muusik, kelle instrumetideks ei ole tavalised pillid, vaid kuuri ja aidaalustest leidudest, sõna otseses mõttes kokku klopsitud pillid. Mida ise hellitavalt nimetas " fantaasiapillideks". Kontsert oli väga mitmekülgne ja kaasahaarav ning pani nii mõnegi noore jahmatusest, õhku ahmima. Usun, et üheks tema eesmärkidest olli kindlasti, näidate noortele, et selleks, et muusikat teha ei pea olema sul kodus kalleid instrumente, vaid nutikuse abil saab kõike ise meisterdada käepärastest asjadest. Kontserdi põhi rõhk oli instrumentaalmuusikal, mida aegajalt saatis mõne lihtsa ja omapärase viisijupiga. Millega koheselt haarati kaasa kõik saalis viibijad. Eriti omapäraseks muutis kontserdi, Silver Sepp ise. Tema hinges peituv
Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kitt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena. Muidugi, nagu ma ei maletaks, et mind on unes teinekord petnud ka taolised mõtted!; ja kui ma selle üle paremini järele mõtlen, näen ma selgesti, et kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi eristada ärkvelolekut unest nii selgesti, et ma jahmatusest kangestun, ja see kangestus ise peaaegu kinnitab mu arvamust, et ma magan. No olgu, oletame, et me näeme und, ja ei pea paika need seigad, et me teeme silmad lahti, liigutame pead, sirutame käsi, ja võib-olla ka see, et meil on niisugused käed ja üldse niisugune keha; ikkagi tuleb vähemalt tunnistada, et see, mida unes nähakse, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida teisiti kui tõeliste asjade sarnasteks; ja et seetõttu on olemas vähemalt need asjad üldse
) LJUBOV: Premuhhinosse...! (Belinski märkab Ljubovi. Ta tunneb teda. Ljubov ei märka Belinskit. Hetkel, kui Ljubov ümber pöördub, et väljuda, märkab ta põrandal sulenuga. Ta huulilt vallandub õrn rõõmuhüüatus, seejärel korjab noa maast üles.) BELINSKI: Oh... ma arvan, et see on minu... sulenuga... (Ljubov surub noa vastu huuli ja paneb selle põue. Näeb Belinskit.) LJUBOV: Oeh... (Belinski, jahmatusest juhm, teeb Ljubovile kummarduse.) BELINSKI: Ma olen sügavalt... sügavalt... LJUBOV: Andestage mulle... ma olen nii... BELINSKI: Ärge olge! Ma olen sügavalt... sügavalt... LJUBOV: Teate, mul on kohutavalt halb mälu. BELINSKI: Mälu? Oh. (täpsustades) Belinski. Filosoofiline ring. Reedene päev. LJUBOV: Jah, just. Seal, jah. Palun vabandust. Head aega, härra Belinski
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega. «Andke vaesele, halastage!» See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud. Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi. Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars, mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas. «Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
» karjus d'Artagnan. «Mu jumal, kas te siis ei tea tema nime?» «Siiski, seda nimetati minu kuuldes, oodake ... kuid imelik... oh, mu jumal! ... mu pea käib ringi, silmade ees läheb mustaks.» 638 «Siia, sõbrad, siia! Ta käed on jääkülmad!» karjus d'Artagnan. «Tal on halb! Suur jumal, ta minestab!» Kuna Porthos täiest kõrist appi karjus, tormas Aramis laua juurde, et võtta klaas vett, kuid ta peatus, nähes kuidas Athose näoilme õudselt moondus. Athos seisis laua ees, juuksed jahmatusest püsti ja hirmust klaasistunud silmad suunatud ühele klaasile. Kohutav kahtlus näis olevat ta vallutanud. «Oh!» ütles Athos, «oh ei, see on võimatu! Jumal ei luba niisugust kuritegu.» «Vett, vett!» hüüdis d'Artagnan, «vett!» «Oo, vaene, vaene naine,» sosistas Athos murtult. Proua Bonacieux avas d'Artagnani suudluste all silmad. «Ta tuleb tagasi teadvusele!» karjatas noormees. «Oo, mu jumal, mu jumal, ma tänan sind!»
annaabi.ee 
