väga paks. Oma väga hea haistmise abil,otsib ta saaki. Ta on osav ujuja ning suudab lumes väga kiiresti liikuda, ka suudab ta viibida üsna kaua, vee all. Täiskasvanud jääkaru kaalub umbes 700 kg, mis teeb tast suurima kiskja maailmas. Jääkarul on tohutu jõud , näiteks inimese tapmiseks piisab tal ühest käpalöögist. Jääkaru tõitub erinevatest kaladest, lindudest, vahel ka hüljestest ja väiksematest imetajatest.Ta on väga osav jahipidaja- hülge püüdmine kevadise jää sulamise ajal, nõuab oskusi. Märgatest hüljest jääserval,ujub ta kiirelt ja märkamatult,jättest vaid nina välja. Jääkaru Jõudesjäätükini hüppab ta üles, tõugates altpoolt kehaga nii tugevalt jääd, et hüljes kukub vette. Karu tapab ta oma võimsa käpalöögiga. Jääkarul sünnivad pojad ,oktoobris või novembris, emakaru kaevatud koopas,kus nad püsivad kolm kuni neli kuud. Siis õpivad nad pidama jahti ja tappma
Jääkaru on üks suurimatest polaaralade loomadest. Tema karvastik on väga paks. Jääkarul on hea haistmine, mille abil ta otsib oma saaki. Ta on osav ujuja ning liigub lumes väga kiiresti. Vee all suudab ta viibida üsna kaua. Täiskasvanud jääkaru mass on umbes 700 kg ,mis teeb temast suurima kiskja maailmas. Ta on tohutult tugev ja inimese tapmiseks piisab talle ühest käpalöögist. Jääkaru sööb mitmeid erinevaid kalu, linde, hülgeid ja väiksemaid imetajaid. Ta on väga osav jahipidaja - hülge püüdmine kevadise jää sulamise ajal nõuab oskusi. Kui jääkaru juhtub märkama hüljest jääserval, ujub ta kiirelt, kuid märkamatult, jättes vaid nina veest välja, looma poole ja hüppab üles, tõugates altpoolt kehaga nii tugevalt jääd, et hüljes kukub vette. Karu tapab ta oma võimsa käpalöögiga. Pojad sünnivad jääkarul oktoobris või novembris emakaru kaevatud koopas. Seal püsivad karupojad kolm kuni neli kuud. Pärast seda õpivad nad saaki jahtima ja tapma
Läbi toiduahela satuvad raskemetallid ringlusesse. 7.Veorganismide tähtsus inimtoiduna , kalatoodete tarbimine Eestis ja Mujal EL-s (L1, 17-26) Kaasajal on haritavat maad 44 millionit km2, millelt saadakse kuni 98% maailmas tarbitavast inimtoidust. Ülejäänud 2% saadakse nn. "ookeani põldudelt", mille kogupindalal on aga koguni 360 millionit km2. See on ääretult suur ja tegelikult põhjendamatu kontrast. Aegadest, millal inimene oli jahipidaja ja korilane on põllumajanduse areng olnud drastiliselt kiirem, kui maailmamere resursside kasutuselevõtt. Samas, "suur sinine põld" on tegelikult peamine allikas bioloogiliselt kõrgeväärtuslike toitainete tootmisel. Valkained, rasvained, mineraalained ja vitamiinid sealhulgas. Suurimat huvi peaksid siinjuures pakkuma just maailmamere elusorganismides leiduvad valkained. Need sisaldavad kõiki inimesele vajalikke amiinohappeid
kasutatakse ka terminit "adaptiivsus" (adaptiveness). Eelnevast tuleneb, et looduslik valik on paratamatult suunatud isendite kohasuse maksimiseerimisele. Valdavalt headest sõudjatest koosnevad paatkonnad tulevad reeglina võitjaks. Looduslik valik soosib isendeid, mis sisaldavad peamiselt häid ja üksteisega sobivaid geene. Ühed loomad on osavad jahipidajad, teised kavalad maskeerujad, kolmandad kiired jooksjad. Igaüks on omamoodi "maksimalist". Kuid parim variant on olla ühtaegu osav jahipidaja, kaval maskeeruja ja kiire jooksja. Seda evolutsioonilist maksimiseerimisprotsessi nimetatakse ka kohastumiseks. Mingit tunnust, omadust või omaduste kompleksi, mis suurendab isendi kohasust, nimetatakse kohastumuseks ehk adaptatsiooniks. Geeni mõistest käitumisökoloogias Esimeses peatükis on juba mainitud geeni mõiste eritähenduslikkust eri teadusharude esindajate juures, samuti seda, et evolutsiooniteoreetik G. Williams juba "1960. aastail
annaabi.ee 
