kohalikku maaelu. Me kõik eelistame toitu, mis on meie tervisele kasulik, kuid ökotoodang on sageli kallis, peame paratamatult valima odavama ning tervisele kahjulikuma toodangu. Eesti jahindus on tihedalt seotud inimese ja looduse vaheliste suhetega. Jahinduslikul tegevusel hoitakse silm peal liikide arvukusel. Eestis on see kontrolli all, kuid leidub ka ohus liike ja salakütte, kes tegutsevad märkamatult. Oluline on jälgida, et ei panustataks liialt jahindusele, unustades liikide mõju ökoloogilisele tasakaalule. Liike tuleb hoida ja piirata, mitte lasta neil välja surra ning liialt paljuneda. Kui toiduahela üks lüli kaoks, langeks teiste koosluste arv oluliselt. Inimeste liigne sekkumine loodusesse võib loomade tervise rivist välja viia. Metsloomade haigus kärntõbi, mis arvatavasti on inimeste poolt tekitatud on viimaste aastate jooksul suurenenud. Metsadesse visati marutaudi vastaseid batoone, mille mõte oli, et
Ta hoidub huupi laskmisest, juhuslikust lasust. Ta väldib uluki haavamist, et mitte piinu tekitada ning tabab ulukit surmavalt. Ta hoiab au sees vanast ajast juurdunud jahimehekombeid ja tavasid ning annab neid edasi noortele. Jahieetika Eestis on suurepärane. (Stackelberg 2006) Eesti jahindus on muutuste teel. 2008. aasta sügisest on olemas Jahinduse Arengukava aastateks 2008 2013. See on Eesti Vabariigi esimene dokument, mis annab suunad jahindusele tervikuna ja alustala EJS-i loodavale arengukavale edasiminekuks (Lump 2009). Muutuvas ajas on ka EJS (kirjuta I kord pikale välja ja pane lühend sulgdesse, alles siis kasuta tekstis lühendit) arenemas, on oma praeguste ja tulevaste liikmete eest seisja. Tehtud on ettepanekud uue jahiseaduse kujundamiseks, koolituste sisukamaks ja vajalikumaks muutmisel. Ülesanded, mis ei vaja riigi tasemel korraldamist, delegeeritakse EJS-le
bioloogilise mitmekesisuse hoidjad, kuid viletsad puidutootjad. Ning metsa hooldus- ja raietööd nendes pole just kerged. Seetõttu on viimastel sajanditel järjest enam märgi metsi kuivendatud ja sama huvi pole kadunud tänini. Kuid kraavitamisest saadav tulu pole tihti katnud isegi tehtud kulutusi, rääkimata looduse mitmekesisusele tekitatud kahju õigustamisest. Seetõttu on huvi metsakuivenduse vastu mõnevõrra vähenenud, mis on vähendanud ka vastuolu looduskaitsega. Jahindusele tähendavad sood mitmete ulukite elupaiku, järelikult ka olulisi jahimaid. Setõttu on jahimehed mitmetes maades algatanud meetmeid soode kaitseks. Samal ajal võib jahinduse arendajatele olla vastukarva mõne sooala range kaitse. Marjade ja seente korjajatele on sood läbi aegade olnud tähtsad koriluspaigad. Seetõttu ollakse huvitatud korjemaade püsimisest ka edaspidi. Kuid korilasi häirivad väga ranged looduskaitsepiirangud.
jahinuga ning puusa peal tapper. Mõnelpool tarvitati ka käksi või oda. Seega sarnanes sada aastat tagasi kütt veel suuresti oma muistse esivanemaga ning meil on võimalus näha esemeid, mille ajalugu on pikem, kui seda esmapilgul arvatagi oskaks. Seoses talumaade vabaksostmisega laienesid ka jahiõigused. Hakati moodustama jahiseltse ning küttimine võttis pikkamööda oma tänapäevase kuju. Pärast Vabadussõda algas aktiivsem võitlus salaküttimise vastu, jahindusele anti organisatoorne alus. Püssid ilmusid laiemalt kasutusele Rootsi ajal. Neid sattus rahva kätte sõdades, kuid külasepad valmistasid neid ka ise. Möödunud sajandi teisel poolel surutakse tulelukuga püssid välja nn. eestlaetavate jahipüsside poolt. Püss oli loomulikult kõige universaalsem jahirelv. Temaga sai küttida kõiki loomi. Üksnes väikeste karusloomade (nagu orav jt.) puhul eelistati muid vahendeid, et mitte nahka rikkuda. Püssi sai
annaabi.ee 
