Nendega tuli ka aega veeta, selle tarbeks õpiti ära male või kabe, laulmine või muusikariista mängimine. Õpipoiste ülesandeks oli ka teenindada lauas istuvaid rüütleid ning, neile õpetati, kuidas liha õigesti lahti lõigata. Paazid pidid puhastama raudrüid roostest, rullides liivatünni, mille sees oli raudrüü. Nende õpioskuste hulka kuulus ka hobuste eest hoolitsemine ning nendega ratsutama õppimine. Jahipidamine väga armastatud, see pärast tuli õppida pistrike ja jahikullidega ümber käimist. Põhimõtteliselt kasutati õpipoisse ära tasuta tööjõuna, sest rüütliks hakati poisse õpetama alles siis, kui nad olid umbes neljateistaastased. Õpinguid alustati nii vara, sest siis oli laps kõige mõjutavam ning seda said mõjutada mõtlema rüütelikult. Paazist järgmine aste oli skvaier. Varem õpitut hakati edasi arendama. Relvade õppimisest ja kasutamis põhitõdest astuti sammu võrra kõrgemale ning hakati relvade käsitlemist lihvima
kõrgematele korrustele pääseks. Puid kulus küll palju, aga sooja saadi piisavalt. Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omadest: kõigepealt olid nad suuremad, seinad olid kivist ja ruume lossis rohkem. Ent õled olid põrandakatteks ka feodaalidel, aknaklaase asendas pärgament või seapõis ning mööblit oli lossiski üsna napilt. Lemmikajaviiteks oli jahipidamine, kust ülikud said liha oma toidulauale. Kõrgelt hinnati küttimist hagijate ja jahikullidega, eriti viimastega, sest lindu oli märksa raskem välja õpetada kui jahikoera. Väga levinud olid turniirid. Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi: täies relvastuses rüütlid püüdsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa. Söögilaud oli lihtinimeste omast tunduvalt rikkalikum: söödi liha, saia, joodi veini. Liha pakuti enamasti keedetult, mistõttu ta riknes üsna kiiresti. Kõrvalmaitset püüti kaotada ohtra vürtside lisandamisega
vimasesse nurka, ja määras tema juurde salanuhke, et need kannaks ette igast ta hingetõmbest ning kavatsusest. Teine poeg, Dagatai, ihkas rohkem oma venna ning võistleja Duti hukkamist kui isa surma. Niikaua kuni mõlemad teineteist vihkasid ja omavahel võistlesid, polnud nad Tingis- khaanile hädaohtlikud. Kolmanda poja, Ugudei, kuulutas Tingis-khaan oma troonipärijaks. Ta oli pehme ning muretu loomuga, armastas lõbusaid pidusid, küttimist jahikullidega, võidukihutamisi. Tema ei hakanud auku kaevama, et isa sinna sisse lükata. Neljas poeg, Tuli-khaan oli samasugune nagu Ugudei. Nad mõlemad armastasid joominguid ja neid ei põletanud võimuiha tuli. Esimese poja Duti-khaani surm. Ta oli ajujahil ning hirve taga ajades eemaldus ta oma nukeritest. Suure vaevaga leiti ta üles. Ta lamas mongolite kombe järgi pooleksmurtud selgrooga. Saladuslikud tapjad olid kadunud ja neid ei avastatudki
Kohe nende kännul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle vahega, et . Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jaluplaani haudus -- jahiks ilusa Emiilia südamele. Peale nende tuli veel palju suuremaid ja vähemaid saksu, kõik rikkalikult. riides ja uhkete hobuste seljas. Kõige viimaks tulid kannupoisid ja sulased 49 jahikoerte ja jahikullidega, jämedattias riides, jämedamate hobuste ja jämedama kõnega kui eelsõitjad. Lühikese aja pärast jõudis jahirong lagedale platsile, kust jaht pidi algama. Talupojad, kes metsloomade peidukoht! olid otsinud, andsid oma leidudest aru, rüütel Kojjrad manitses jahisõpru võimalikult kokku hoidma, koerad lasu lahti ja seltskond pudenes salgakaupa laiali. Niisuguste jahtide juures oli saagipüüdmine kõrvaline, kihutamislust aga peamine asi.
annaabi.ee 
