et Triinu ei saanudki õhku tõusta. Tükk aega ronis ta puu otsa, ja kui orava-onu kodu juba paistis, juhtus õnnetus. Orava-onu oli kuus tõrvapotti ukse alla unustanud ja hajameelne Triin komistas kõigi kuue jalakesega tõrva sisse. Ta oli väga õnnetu ja nuttis kolm päeva ja neli ööd jutti. Sellest ajast peale ongi lepatriinu-Triinu jalakesed mustad ja kleidi seljal ilutsevad mustad täpid. Ta jalakesed ja kleit on siiani rasked ja kleepuvad ning sellepärast ta istubki tükk aega su sõrme otsas, enne kui jaksab lendu tõusta. (Voiman A-L. 2011) Jutuke lepatriinust Anna-Liisa Voiman Lendas ................. lepatriinu metsa kohal. Ta lendas ja lendas, kuni väsis ära. Lepatriinu võttis saapad jalast ja heitis .....................kirsipuu alla puhkama. Kirsipuu otsas elas orava-onu, kes oli parajasti ametis oma ................. maja kolme katuse tõrvamisega
Ta oli tabanud Allani koos teise mehega. Kui ta otsustas lõpuks selle koha pealt meest rünnata, siis Allan oli endalt elu võtnud. Pärast seda oli Blance'i elu halvemuse poole läinud ning pärast kõiki neid perekondlikke kaotusi ja majandusliku kindlustuse kaotust, ei suutnud ta enam traagilisi sündmusi üle elada. Blance'i hullumeelsus ei jäänud teisel kahe silma vahele. Pärast vägistamist Stanley poolt kaotab naine oma viimase reaalsus taju. Ühel päeval ta istubki voodi peal ning ootab üht meest, kes ta kaugele ära viiks ning kes tema eest hoolt kannaks. Ta ootab härra Huntley'd, kellele on ta jätnud mitmeid telegramme. Oodates on ta rahulik ja räägib merest. Ta on rõõmsameelne, kuid teised seal ruumis teavad, et talle ei tule järgi too mees, vaid hoopis hullumaja arstid. Kui lõpuks Stella õde arste märkab hakkab tal hüsteeriahoog. Ta karjub ja väidab, et kuuleb hääli. Tema vaimne tervis on väga tugevalt
mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1 Elo Viidingu juhtum: "Püha Maama" Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus, on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste piiride kompamine. Nagu Aino Perviku ,,Arabella, mereröövlitütres" otsitakse müstilist vajuvat vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire: kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral, perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See
köik mida Sokrates teeb, tuleneb Möistusest, siis aga iga tegu eraldi selgitama hakates ütleks: "Sokrates istub siin praegu sellepärast, et tema keha koosneb luudest ja köölustest, ning luud on kövad ja on üksteisest eraldatud liigestega, köölused aga vöivad pingule tömbuda ja lötvuda ning nad ümbritsevad luid - koos lihaga ja nahaga, mis köike ümbritseb. Selle töttu ta praegu siin köverasse tömbunult istubki. ... Ei, selliseid asju pöhjusteks nimetada on täielik mötetus." · Öhku, eetrit, vett ja muid tegureid ei saa nimetada mitte pöhjusteks, vaid hädavajalikeks tingimusteks. Kui maailmas tegelikult polegi mingit möistuslikku ja head alget, mis oleks eetiline eesmärk ja körgem eetiline ideaal, siis muutuks ülearuseks ka inimese pöhiline eetiline ülesanne - enesetunnetamine ja hool hinge eest. Üleliigseks muutuks ka inimese peamine siht - olla
annaabi.ee 
