4. Vooluahela ehitus SELV- ja PELV-ahelate pingestatud osad peavad olema eraldatud nii üksteisest kui ka muudest ahelatest isolatsiooni abil, mis vastab vähemalt kaitseväikepinge trafo primaar- ja sekundaarmähise vahelisele isolatsioonile. SELV- ja PELV-ahelate juhid tuleb üldiselt paigutada muude ahelate juhtidest eraldi. Kui see ei ole võimalik, tuleb kohaldada üht järgmistest võtetest: SELV- ja PELV-ahelate juhid kaitstakse peale põhiisolatsiooni isoleerkatte abil; SELV- ja PELV-ahelate juhid eraldatakse muu pingega ahelate juhtidest kaitsemaandatud metallvarje või -kattega; SELV- ja PELV-ahelate juhid võivad koos teiste, muupingeliste ahelate juhtidega olla ühes ja samas paljusoonelises kaablis või muus juhisüsteemis. SELV- ja PELV-ahelate juhid peavad sel juhul aga kas igaüks eraldi või kõik koos olema isoleeritud vastavalt selle juhisüsteemi suurimale pingele. 5. Pingealused tööd
vooluallika "-"klemmiga ja torust saab katood. Kuna vajalik on vooluringi saavutamine, kuid toru on üldjuhul lisaks katoodkaitsele veel ümbritsevast keskkonnast isoleeritud poluretaankattega, siis see kate peab nii palju elektrit juhtima, et saaks tekkida vooluring (et katoodkaitse toimiks). Kui tekib selline vooluring, siis toru ei korrodeeru, kuna katood ei hävi vaid katoodile antakse elektrone juurde. OHUD: kui isoleerkatte alla peaks tekkima väike korrosioonikoh või kogunema soolalahust, siis läbi poluretaankatte hakkab osmoosi (molekulide ühesuunaline difundeerumine läbi poorse vaheseina, kui vaadeldav vedelik on poorse seinaga anumas teise vedeliku sees) tulemusena kogunema järjest rohkem vedelikku ja tekivad nn. villid, lahuse kogus toru pinnal muudkui suureneb ja korrosioon ägeneb. Samuti kui katoodkaitse puhul kasutatav voolutugevus pole õige, siis teatud juhtudel võib
klemmiga ja torust saab katood. Vajalik on vooluringi saavutamine, kuid üldjuhul on toru lisaks katoodkaitsele ümbritsevast keskkonnast isoleeritud veel polüretaankattega, siis see kate peab nii palju elektrit juhtima, et saaks tekkida vooluring (et katoodkaitse toimiks). Kui tekib selline vooluring, siis toru ei korrodeeru, kuna katood ei hävi (katoodile antakse elektrone juurde). Kaitsmisviisi ohud kui isoleerkatte alla peaks tekkima väike korrosioonikoht (nt roosteplekk) või kogunema soolalahust, siis läbi polüretaankatte hakkab osmoosi (molekulide ühesuunaline difundeerumine läbi poorse vaheseina, kui vaadeldav vedelik on poorse seinaga anumas teise vedeliku sees) tulemusena kogunema järjest rohkem vedelikku ja tekivad nn. villid, lahuse kogus toru pinnal muudkui suureneb ja korrosioon ägeneb. Samuti kui katoodkaitse puhul kasutatav voolutugevus pole õige, siis teatud juhtudel võib
ühendatakse vooluallika miinusklemmiga ja torust saab katood. Vajalik on vooluringi saavutamine, kuid üldjuhul on toru lisaks katoodkaitsele õmbritsevast keskkonnast isoleeritud veel polüretaankattega, siis see kate peab nii palju elektrit juhtima, et saaks tekkida vooluring(et katoodkaitse toimiks). Kui tekib selline vooluring, siis toru ei korrodeeru, kuna katood ei hävi ( katoodile antakse elektrone juurde). Kaitsmisviisi ohud: kui isoleerkatte alla peaks tekkima väike korrosioonikiht (nt roosteplekk) või kogunema soolalahust, siis läbi polüretaankatte hakkab osmoosi (molekulide ühesuunaline difundeerumine läbi poorse vaheseina, kui vaadeldav vedelik on poorse seinaga anumas teise vedeliku sees) tulemusena kogunema järjest rohkem vedelikku ja tekivad nn ,,villid", lahuse kogus toru pinnal muudkui suureneb ja korrosioon ägeneb. Samuti kui katoodkaitse
annaabi.ee 
