"Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadele vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." M. Under "Kevad" · Underi tähtsaim kevade sümbol on päike. Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /... / · Seda isikustades loob ta pildikesi, mis Ja õitest kollastest ning punastest on küll veidi naljakad, aga samas ja liblikatest valgeist, kirjudest kevadele vägagi iseloomustavad. laps särasilmil hakkab unistama - /... / · Kevad äratab luuletaja taas ellu End laotand üle minu vaikse aia pärast talvist uinumist, ta on on rohelised õndsad lootused inspireeritum kui ühelgi teisel ja igas väikses põõsas suured aastaajal
kõiki põhinorme luulekaanonisse kuulumiseks. Seega ei ole võimalik ainuüksi luule sisulisele küljele keskendudes hinnata luuletuste kuulumist luulekaanonisse. Nukrameelsuse poolest võiksime ju Alveri luule luulekaanonisse liigitada, kui silmas pidada tema luuletuses kajastuvat melanhoolset meeleolu. Kolgi puhul ülemäärast nukrust täheldada ei ole, pigem võib öelda, et tema luuletus on kirjutatud läbi huumoriprisma, isikustades luulet ning andes talle manipulaatorile omased tunnused, mis toonilises mõttes samuti positiivne omadus luulekaanonisse kuulumiseks on. Argiseks ei saa pidada kumbagi luulet, mistõttu võiksid toonilises mõttes mõlemad luuletused olla osa eesti luulekaanonist. Kolgi luuletuses torkab silma kirjavahemärkide ning esisuurtähtede puudumine. Vormiliselt oli see mõne aja eest ehk tavatu ning originaalne, kuid praeguseks on sellest saanud üsna üldtuntud nähtus
tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil." ("Käik valgusse"); "Ees päikese suu on pärani - / ta hingeõhk on valgus. / Kõik on nii vastne ja verisoe - / ma tunnen, see on Algus" ("Sõit hommikusse"); "noorest päiksest / kuldudarlisest piima voolab toites, / et pakateleb muld kui tabat äiksest." ("Varakevad") ja
päevaks edu soovib, ise mitte, oma isa käsku austades, kaasa minnes. Kuid vanal Santiagol on sel "õnnelikul" päeval varuks eriline plaan - minna kaugemale ulgumerele, kui ükski teine kalur, ning kaasa arvatud tavaliselt ka tema, söandaks. Nii ta siis aerutabki tõusvasse ning pisetavasse hommiku päikesesse, aimamatagi, mis teda ees ootab. See, kelle peategelane merelt leiab (Marliin), kujutab justkui Merd, seda isikustades ja Santigole vastu astudes, mille tulemusena järgnevad vana mehe äärmiselt huvitavad monoloog-dialoogid nii iseenda, kui ka teatud mõttes Mere endaga. Lugeja saab osa vana mehe valust ja kannatustest, mis on põhjustaud aga mehe hingele omasest põikpäisusest ja kindlameelsusest oma joont ajada, põrkudes sel teel mitte tagasi isegi Dentuso (tõlkes "hambuline") teravahambuliste lõugade ees. Ning kõik koondub lõpuks siiski igipõlisele
annaabi.ee 
