Seadumus- või iseloomujoonekeskne käsitlus põhineb inimese iseloomujoontel ning taandub kahele mõõtmele: ekstravertsus-introvertsus ja neurootilisus-emotsionaalne stabiilsus. Ekstravertne inimene on avatud teistele inimestele ja keskkonnale, seevastu introvertne inimene on rohkem keskendunud oma seesmistele kogemustele. Neurootiline inimene kaldub olema emotsionaalne ja kergesti ärrituv ja stabiilne inimene on emotsionaalselt püsivam. Selline käsitlus on pannud aluse tänapäeva isiksuseteooriate kujunemisele, mille kõige paremaks näiteks on VIIE FAKTORI teooria, kus isiksuseomadused on koondatud viide rühma: neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Iga mõõdetud isiksuseomadus või viis inimest kirjeldada on oluliselt seotud kas ühe või enama suure viisiku faktoriga. Neurootilisel inimesel on soodumus kogeda negatiivseid emotsioone ning nad on rohkem avatud depressioonile ja vaenulikkusele. Neurootilisel inimesel on madal kontroll impulsside üle
· Korrelatiivne psühholoogia: otsib seoseid vaadeldud tunnustevahel · Eksperimentaalne psühholoogia: üritab leida põhjuslikke seoseid inimeste käitumist / psüühikat mõjutades · Cronbachi meelest tuleks neid kaht meetodit paremini integreerida Lawrence Pervin lisab siia kliinilise (üksikjuhtumitel põhineva) lähenemise, mida Cronbach ilmselt ei pidanud teaduse nime vääriliseks. Suur osa õpikutraditsioonist on tegelikult kliiniline psühholoogia ning isiksuseteooriate traditsioonilised õpikud sobivad heal juhul kliinilise psühholoogia teooriate sissejuhatamiseks Kuid nii võib jääda ekslik mulje, nagu ei olekski kliinilisel psühholoogil päris isiksusepsühholoogiaga midagi peale hakata. Kliinilise, korrelatiivse ja eksperimentaalse lähenemise eelised ja puudused (Pervin) Isiksusekäsitlused õpikutraditsioonis "....eripalgelised jutustused inimese olemusest, mida hakatigi nimetama isiksuseteooriateks" (Allik, 2003). 1
· Tunnetuslikud vajadused: teadmise, mõistmise & uurimise järele · Enesehinnanguvajadused: saavutuste, kompetentsuse, heakskiidu & tunnustuse vajadused · Kuuluvuse & armastuse vajadused: teistega kokkukuulumise, omaksvõtu & kuulmise järele · Ohutusevajadused: turvalisuse, kaitstuse & ohutuse järele · Füsioloogilised vajadused: nälg, janu jms · Sünnime käitumise eelsoodumuseks olevate teatud põhivajadustega, mis hüvituste mõjul kujunevad püsivateks & tugevateks vajadusteks - isiksuseteooriate kohaselt peaks need põhivajadused avalduma isiksuse omadustena, mis ühtlasi kajastavad inimese bioloogilisi eelsoodumusi. Näiteks Costa & McCrae (1992) järgi on sellisteks omadusteks neurotism, ekstravertsus, soojus, meelekindlus & avatus kogemustele, teiste autorite hinnangul on neid põhiomadusi rohkem/vähem. 3) Motivatsiooni õppimisteooriad (Biheivioristide jaoks oli käitumise aluseks õppimine, seega motivatsioon õpitav) · Clark Hull´i jaoks oli õppimine motivatsiooni aluseks
teenida. Seejuures kohandavad nad oma käitumist situatsiooniga. Mischeli teooria ennustab, et erinevates olukordades käituvad inimesed erinevalt. Seejuures on neis eri situatsioonides käitumise erisusi tunduvalt rohkem kui sarnasusi. Tema arvates määrab konkreetses olukorras käitumise ära selle situatsiooni spetsiifika, mitte isiksuse püsivad omadused. Seega on Mischeli teooria tõstnud laialdase poleemika isiksuse ja situatsiooni osast käitumise määramisel. Käitumuslike isiksuseteooriate hinnanguks tuleb märkida, et neis on liiga tugevasti lähtutud uuringuist loomadel, mille tulemusi on üldistatud inimestele. Äärmuslik biheiviorism suhtus inimesse tegelikult dehumaniseerivalt ja käsitles isiksust äärmiselt fragmentaarselt. Isiksuse bioloogilised käsitlused Hans Eysenck (1967, 1982, 1991) leidis oma uurimuste alusel, et isiksuse põhiomadused on kirjeldatavad kahe teineteisest sõltumatu isiksuse põhiomaduste dimensioonidega. Nendeks on
annaabi.ee 
