Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Pfalzi Ulrika Eleonora (1719-1720) Ulrika Eleonora pidi valitsejakrooni vastu võtma seisuste esindajatelt ja nõustuma alles väljatöötamisel oleva põhiseadusega. Talupoegade seisukohti esindas põhiseaduse väljatöötamisel mitteaadelkond ja alamaadel. Anti nõusolek loobuda isevalitsusest. Ulrika Eleonora ja tema abikaasa nõustusid kõigega, mis neile ette kirjutati, sest Rootsi kuningaks pretendeeris ka tema ja Karl XII õepoeg Holstein- Gottorpi Karl Friedrich. Pfalzi Ulrika Eleonora (1719-1720) põhiseadus Põhiseaduse kohaselt läks võim Riiginõukogu (valitsus) ja seisuste kätte ehk mindi kaugemale olukorrast, mis valitses enne 1680. aastat. Valitseja pidi olulisemates küsimustes lähtuma Riiginõukogu otsustest.
märksõna (ajakirjanduses hakatakse arutama ühiskonna probleeme). ALEKSANDER III VALITSEMISAEG Vastureformide aeg. Aleksander III ei aksepteerinud Aleksander II tegusid. Ta leidis, et paljud muudatused, mis 18601870. aastatel ellu rakendati, ei olnud Venemaa ühiskonnale sobilikud. Otseselt ta neid ei muutnud, kuid väiksemates valdkondades üritati reformide mõju pisikeste muudatustega nullida. Aadli positsioon ühiskonnas tugevnes. Ta hakkab kõnelema rahvuslikust isevalitsusest. Väga selgelt ütleb ta välja, et Venemaa jaoks ainuke ja sobilik valitsusvorm on ainuvalitsus. Läänelik parlamentalism oli tema jaoks vastuvõetamatau. Rahvusliku isevalitsuse idee oli tema jaoks seotud Moskvaga. Ta oli see keiser, kes koliski Moskvasse elama. Tema jaoks polnud heas nimekirjas ka Peeter I. Tema ajal hakati venestama Impeeriumi äärealasid. Toimus klassikaline venestamine. Olulisi reforme tema ajal läbi ei viidud
Konstitutsiooniline Partei (BKP) Riias ja Tallinnas Eestimaa Kosntitutsiooniline Partei (EKP). Kõige suurem Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei VSDTP Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. 17.10 järgselt tekkisid Tlnas esimesed ametiühingud. Manifest tõi kaasa samas ka seni ühtse revolutsioonilise leeri lõhestumise. Liberaalne kodanlus (ERE ja Teataja ringkonnad) leidid, et rev on oma eesmärgi täitnud, keiser on järele andnud, isevalitsusest loobutakse, konstitustioon ja kõik muu on saavutatud. Radikaalsemad leerid leidsid, et rev on alles algamas, võitlus peab jätkuma seni, kuni Venemaal kuulutatakse välja vabariik. Revolutsioonilise leeri lahknemine ei alanud maal, seal võrdsustati sotsialisti revolutsionääriga; lõhed said pigem nähtavaks suuremates linnades. Tlnas ilmnes lõhe 20.10, kui toimusid veretöö ohvrite matused. Vanas Estonia Seltsimajas ülelinnaline suur nõupidamine, kus arutati, mida edasi teha
riigis anda suurem otsustamisõigus ja kes tahetakse kõrvale sundida. Domineerisid selgelt kõrgkihid- aadel, suurettevõtjad, rahvuslikus mõttes vene rahvus. Valimised polnud üldrahvalikud ega ülearu demokraatlikud, suurem osa rahvastikust Vm-l oli jätkuvalt valimisõiguseta, naistele ei antud, hooajatöölistele (põllu-, ehitus- jne töölised), jäid ilma vähearenenud rahvad- Põhja-Vm, Siber, Kesk-Aasia, sõjaväelased jne. Piiramatust isevalitsusest rääkida ei saa, pole põhjust riigikorda ka kuidagi õilistada. Kõikvõimalike õigustega oli asi suhteliselt kehvasti. 1905 revol tulemusena andis keiser kodanikuõigused- usu-, sõna-, mõtete-, kogunemisvabadus, kodukolde puutumatus jne, praktikas piirati kõiki kodanikuõigusi keisri ukaasidega mitmesugustel põhjustel. Ajakirjanduses kehtis tsensuur, üldrahvalikud kogunemised olid välistatud, Vm oli üsna politseiriigi iseloomuga.
annaabi.ee 
