Kataloonia Kataloonia on autonoomne piirkond Hispaanias. Kataloonia jaguneb neljaks provintsiks: Barcelona, Tarragona, Lleida ja Girona provints. Pealinnaks ja suurimaks linnaks on Barcelona. Kataloonial on ühine piir Pransusmaa, Andorra ja Hispaaniaga. Kataloonia Vabariik on ekisteerinud aastatel 1931 ja 1934-1939. Autonoomne on piirkond alates 1976. aastast. 9. novembril 2014 toimub Kataloonia iseseisvusreferendum. Kataloonia elanike arv on 7,5 miljonit. Pindala on 32,114 km2. Piirkonna peamiseks keeleks on hispaania keel. Teise keelena räägitakse ka katalaani keelt. 11. septembril 2013. aastal moodustasid katalaanid ligi 400km pikkuse inimketi, millega nad tahtsid näidata oma iseseisvumissoovi. Tänan kuulamast!
kultuurilooga rahvana, ei tähendanud see siiski seda, et igal pool hakati demonstratiivset lippu lehvitama ja nõudma suuremat enesemääramisõigust. Aeg oli veel liiga raske. Esimest korda toodi sinimustvalge lipp avalikult välja 19. oktoobril 1905, kui korraldati meeleavaldus tsaari oktoobrimanifesti toetuseks. Meeleavaldusest peale muutus sinimustvalge lipu väljatoomine järjest tavalisemaks. See oli kõige selgem oma iseseisvumissoovi väljendus. 1917. aastal, kui eestlased nõudsid omale suuremat autonoomiat, võis lippe juba kõikjal lehvimas näha. 23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik. Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel
halvad majandusolud (v.a. Nauru) ja nad olid peale iseseisvust tihti sõltuvad oma endisest emariigist (parimaks näiteks võiks lugeda Samoa). Samuti oli paljudel saartel ka enne koloniaalvõimu kohalikud hõimupealikud ja kindel hierarhia, mis tihti säilis ka peale iseseisvumist. Okeaania riikide puhul oli iseseisvumiseks alati mingi tõuge, mis viis rahva rahulolematuseni vana korra vastu ja tekitas neil iseseisvumissoovi. Samoa jaoks oli need kodusõjad, Naurule fosforiidikaevandamine, Vanuatule Walter Lini Rahvuslik partei, Tuvalu kohalik omavalitsus ning Paapua Uus-Guineal ja Saalomoni saartel okupatsioonid. See aga ei tähendanud, et omariiklus tuli rahulikult, Vanuatu näitest on hästi näha, et emamaad soovisid säilitada oma võimu endistes kolooniates, seda oli märgata ka teiste riikide puhul. Sellest hoolimata jätkub Okeaania territooriumite ja sõltlasmaade iseseisvumine (ja selle ihaldamine)
väiksem, ent Euroopas oli mitu veelgi väiksemat riiki, nagu Šveits, Taani, Holland ja Belgia, rääkimata tõelistest kääbusriikidest. Iseseisvusmõttele on tüüpiline, et selle juuri tahetakse kangesti suruda võimalikult sügavale minevikukamarasse. Peetakse ju iseseisvust sageli rahvuse ajaloolise arengu tipuks. Kui lõpptulemus, iseseisvumine, juba äratuntav on, siis vaadatakse minevikku läbi selle kitsa vaa- tepilu ning nähakse seal sihiteadliku iseseisvumissoovi märke, mida tol ajal üldse ei osatud tähele panna, sest neid lihtsalt polnud. Eestile on selliseks vaatepiluks 24. veebruar 1918. Kui sellele tagasi vaadata, siis tundub arengutee iseseisvumisele petlikult loogilise ja sihikindla projektina. Kuni 1917. aasta hilissügiseni seisid Eesti parteid selle eest, et Venemaa muutuks föderat siooniks ning Eesti oleks autonoomne liikmesriik sellise Venemaa koosseisus. See oli kõik - veel ei püütud Venemaast eralduda
Argentiina peamised tuluallikad on põllumajandus, eriti lihakarjandus, nisu ja puuviljakasvatus, nind energiavaru. Argentiinas on mitu korda olnud võimul sõjaväevalitsus. 1983 taastati mitmeparteiline demokraatia. Iseseisva riigi rajamine 19. sajandi alguses kasvas rahulolematus Hispaania võimuga. 1806-07 üritas Buenos Airest vallutada Briti sõjavägi. Linna elanikkud suutsid britid tagasi tõrjuda emamaa abita, see suurendas argentiinalaste iseseisvumissoovi. 1810 kukutasid Buenos Airese elanikud Hispaania asevalitseja ning moodustasid riigi juhtimiseks hunta. Alates 1812. aastast juhtis Hispaania-vastast võitlust kindral Jose de San Martin. Tema algatusel kutsuti San Miguel de Tucumanis kokku provintside esindajate kongress, mis kuulutas 9. VII 1816 välja iseseisva riigi. Uus riik sai nimeks Rio de la Planta Ühendprovintsid ning hõlmas peagi ainult praeguse
annaabi.ee 
