poliitikute võimalikud aktsioonid ja pikemaajaline reageering poliitikale) - Raha on neutraalne (rahapakkumise aimatavad muutused mõjutavad ainult hindu, mitte majanduse reaalsektorit). - Stabilisatsioonipoliitika on ebaefektiivne (stimuleeriv poliitika ainult suurendab inflatsiooni ega avalda mõju tootmisele ja tööhõivele). Neokeinslased (james tobin ja francop modgliani) - Eramajandus on ebastabiilne - Isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased - Vajalik on loovalt aktiivne nõudluse juhtimine Tüüpiline uuskeinslik stsenaarium: Majandus võib küll alustada punktist a, kuid oodatavalt võivad teda tabada löögid, mis tõukavad langusperioodi. Kõige enam häirib ärindusliku eneseusalduse puudumine. Pakutud lahendus on agregaatnõudluse nihutamine, mis kiirendab inflatsiooni. *Poliitiliselt liberaalsed või mõõdukad ja peavad töötust tõsisemaks sotsiaalprobleemiks kui inflatsiooni.
ii ett alati l ti on võimalus, õi l ett toodetakse t d t k liiga palju ja hinnad langevad. Erasektor ei saa muuta raha väärtust, küll aga valitsus. Teiseks majanduses isekorrigeerivad jõud vähenevad. Teiseks, vähenevad Neoklassikute järgi isereguleeruva majanduse aluseks on üldise asendatavuse aksioom. Selle järgi kõik kaubad vähemalt osaliselt asendavad üksteist. Kui raha on unikaalne, siis ta ei sobi asendajaks. Rahal ei olegi häid asendajaid. Seega raha nõudluse suurenemisest tekitatud g hinnasignaal ei kandu alati üle teistele turgudele
Arvestuse teemad 1.1 Majanduse üldteooria mõiste Majandusteaduse teke 17.-18.sajandi Lääne- Euroopas, kus hakati ühiskonna arengut suunavate teguritena nägema selle sisemisi jõude ja seaduspärasusi, mitte enam Jumala tahet. Erinevad koolkonnad: * klassikaline esindajad A. Smith majandus tuleb ise endaga toime, ta on isereguleeruv süsteem, pakkumine loob ise enesele vastava nõudluse, kasulikkuse teooria; * neokeinsistlik esindaja J.M. Keynes. Tema väitis, et majanduse isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased ning põhiprobleemiks on töötus; * monetaristlik (Chicago koolkond) majandus on oma põhiolemuselt stabiilne, valitsuse vahelesegamine teeb tavaliselt rohkem head kui halba, pakkumine on olulisem kui nõudmine; * uusklassikaline - esindajad A. Marshall ja M. Friedman. Nemad lausa eitavad valitsuse võimet majandust mõjutada, majandus on täiesti isereguleeruv tänu hindade ja palkade paindlikkusele;
koordineerituse. Turumajanduse üldteooria kujunes iseseisvaks teaduseks 18. sajandi teisel poolel. Ta on läbinud mitmed etapid ja erinevaid seisukohti esindavad erinevad koolkonnad: * klassikaline esindajad A. Smith, J. B.Say, C. Menger, H. Gossen. Põhiformuleeringud: nähtamatu käsi (majandus tuleb ise endaga toime, ta on isereguleeruv süsteem), pakkumine loob ise enesele vastava nõudluse, kasulikkuse teooria; * neokeinsistlik esindaja J.M. Keynes. Tema väitis, et majanduse isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased ning põhiprobleemiks on töötus; * monetaristlik (Chicago koolkond) majandus on oma põhiolemuselt stabiilne, valitsuse vahelesegamine teeb tavaliselt rohkem head kui halba, pakkumine on olulisem kui nõudmine; * uusklassikaline - esindajad A. Marshall ja M. Friedman. Nemad lausa eitavad valitsuse võimet majandust mõjutada, majandus on täiesti isereguleeruv tänu hindade ja palkade paindlikkusele;
annaabi.ee 
