Kahjuks on nende osakaal väga väike. Üks näide sellest, et inimene peab ennast tähtsamaks, kui ülejäänud loodus, on suur tarbimine. Tarbitakse kõike ja väga suurtes kogustes, olenemata sellest, kas seda tegelikult vaja on. Liigtarbimise küüsis on igaüks, sest kirjutamata ühiskonnareeglid näevad ette jõukust ning teistest üleolekut. Üha uuesti on vaja asendada mööblit kodudes, rohkelt kasutada paberit ning muid tarbeesemeid. Väga palju meisterdatakse puidust, mis iseeneselegi teadvustamata tegelikult väga tähtsal kohal on. Mets on tähtis loodusressurss, mis on peamine hapniku allikas. Mõtlematult raiutakse puid, et siis taas mõni peen tarbeese valmistada. Tegelikult tuleks aga rohkem alternatiive kasutada. Vana mööblit saab edukalt uuendada, aru saamata, et kasutatud on vana puitu. Vanapaber on võimalik ümbertöötlemisse saata, hiljem taaskasutada. Nii on ka paljude teiste esemetega. Tarbimist tuleb vähendada, et aeglustuks keskkonna hävimine ning
Üks näide sellest, et inimene peab ennast tähtsamaks, kui ülejäänud loodus, on suur tarbimine. Loodus on ka maailma osa.Tarbitakse kõike ja väga suurtes kogustes, olenemata sellest, kas seda tegelikult vaja on. Liigtarbimise küüsis on igaüks, sest kirjutamata ühiskonnareeglid näevad ette jõukust ning teistest üleolekut. Üha uuesti on vaja asendada mööblit kodudes, rohkelt kasutada paberit ning muid tarbeesemeid. Väga palju meisterdatakse puidust, mis iseeneselegi teadvustamata tegelikult väga tähtsal kohal on. Mets on tähtis loodusosa, mis on peamine hapniku allikas. Mõtlematult raiutakse puid, et siis taas mõni peen tarbeese valmistada.Kui inimene ainult mõtleks kui metsasid üldse enam ei oleks ,mis siis saaks ? Tegelikult tuleks aga rohkem alternatiive kasutada. Vana mööblit saab edukalt uuendada, aru saamata, et kasutatud on vana puitu. Vanapaber on võimalik ümbertöötlemisse saata, hiljem taaskasutada. Nii on ka paljude teiste esemetega
Selmet rahu sõlmida, ajab iga riik ikka oma jonni edasi, purustades peagi oma kodu. Suur tarbimine on tänapäeva ühiskonna selge märksõna. Tarbitakse kõike ja väga suurtes kogustes, olenemata sellest, kas seda tegelikult vaja on. Liigtarbimise küüsis on igaüks, sest kirjutamata ühiskonnareeglid näevad ette jõukust ning teistest üleolekut. Üha uuesti on vaja asendada mööblit kodudes, rohkelt kasutada paberit ning muid tarbeesemeid. Väga palju meisterdatakse puidust, mis iseeneselegi teadvustamata tegelikult väga tähtsal kohal on. Mets on tähtis loodusressurss, mis on peamine hapniku allikas. Mõtlematult raiutakse puid, et siis taas mõni peen tarbeese valmistada. Tegelikult tuleks aga rohkem alternatiive kasutada. Vana mööblit saab edukalt uuendada, aru saamata, et kasutatud on vana puitu. Vanapaber on võimalik ümbertöötlemisse saata, hiljem taaskasutada. Nii on ka paljude teiste esemetega
On vaja vaid veidike mõelda ja seejärel saavutada kokkulepe, mis rahuldab mõlemat poolt. Tihtipeale ongi suure konflikti algus see, kui üks peab teise õnne nimel oma soovid unustama ja keskenduma vaid võõraste unelmate täitmisele. Minu arvates ei ole see õige, sest enda õnnest loobumine on suurim viga elus, mida teha. Põhjendaksin enda arvamust Victor Hugo sõnadega: ,, Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku- ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahe tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega." Nii mõnedki inimesed soovivad oma unelmates minna silmapiiri taha. Nende jaoks on tähtis lahkuda kodumaalt ja elada ning töötada mujal, kui oma lapsepõlvekodu lähistel. Paljud
Oleks Nastasja Filippovna mehe vastu võtnud, oleks too naise suure tõenäosusega õnnelikuks teinud. Sellegipoolest keeldub naine vürsti ettepanekust, kuna ta on enda arvates liiga rüvetatud sidumaks end nii hea ja puhta inimesega kui seda on Lev Nikolajevits Mõskin, olles ise suurimaks takistuseks oma õnnele. Raamatus ,,Hüljatud" kirjutab autor Victor Hugo: ,,luuletajaInimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku -- ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega." Nasjasja Filippovna, kellel oli ka teine võimalus õnnelikuks saada ning oma elupäevad hingerahus veeta, mängib maha ka selle maha. Nimelt kui ta enne oma pulmi vürstiga rahva seas Rogozini pilku märkab, anub
Kas see mingit halastust ei tekita? Armastus põleb ööd kui päeva, see on piin. Oo, ma kannatan liiga palju, mu vaene laps! See peaks kaastunnet äratama. Te näete, ma kõnelen teiega õrnalt. Ma tahaksin, et teie minu vastu enam vastumeelsust ei tunneks. Kui mees naist armastab, kas see on siis tema süü? Oh, mu jumal! Kuidas? Teie ei anna mulle siis iialgi andeks? Kas te mind igavesti mõtlete vihata? Tähendab, lõpp kõigele? See teebki mind halvaks, iseeneselegi vastikuks! Te ei vaata mulle otsagi! Teie mõtlete võib-olla sellal hoopis millestki muust, kui mina siin teie ees püsti seisan ja värisen meie kahe igaviku piiril! Kõigepealt ärge mulle ohvitserist kõnelge! Ma langeksin teie ette põrmu, suudleksin mitte teie jalgu, sest seda teie ei lubaks, vaid maad teie jalge all; nuuksuksin kui laps, kisuksin oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid; kõik aga oleks asjata, kõik asjata
annaabi.ee 
