La Madeleine Pariisis Kongordi väljaku äärest alla pöörduva Üürojoa alguses, kaugemas otsas laiab vägev kreeka tempel La Madelene. La Madeleine tempel on pühitsetud Maarja Magdaleena kirikuks. La Madeleinel on panteon, millel on 22, kahes reas seisvad korintuse sammast, nende kohal kiri suurtele meestele, tänulikult isamaalt ja sellekohal kolmnurkne ehisviil, mil isamaa vabaduse ja ajaloo allegoorilised kujud ning hoone keskel, tõuseb suur ümar smmastega ümbritsetud kuppel, pantelo, mille küpris on Prantsusmaa suured mehed oma puhkepaiga leidnud. La Madeleine`i kiriku arhitektiks oli Pierre Vignon. La Madeleine on ainus millel on ehtsa antiikse templi kuju antud. Pariisi piiskopp võttis aastal 1802 enda valdusesse praeguse Juutide sünagoogi ja pühitses selle Maarja magdaleena. 1849 aastal 17
Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik". Juhan Liiv ei ilustanud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest nii nagu tegelikkuses on. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid,
Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Tema realiteeditunne ajendas teda isamaa saatust mõistma ja kujutama teisiti, kui olid teinud varasemad lüürikud. Ta tõi luulesse isamaa ja rahva reaalse olukorra tunnetuse. Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. Lüürika nimega "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest. Juhan Liiv ei idealiseerinud oma kodumaad, vaid kirjutas sellest võimalikult realistlikult. Tema kindlaks sooviks oli, et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda
Ajakirjanduses on ka palju juttu olnud õpetajate ja teiste riigitöötajate palgast. Ometi ei ole valitsus midagi ette võtnud. Riigi edenemine sõltub ka inimestest endist. Aeg muutub ja maailm muutub. Mida edasi aeg liigub, seda rohkem ja paremaid rändamise võimalusi tekib. Ka põhjused muutuvad aja vältel. Kui alguses rännati kliima või toidu pärast, siis tänapäeval rännatakse isegi armastuse pärast. Kuigi inimesed rändavad oma isamaalt või kodust minema on nad alati sinna tagasi oodatud.
Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad
oma luules, et alati on kusagil mingi lootusekiir, siis Juhan on pessimistlik. Isiklikult mulle meeldivad rohkem Koidula kirjutised, sest tema isamaaarmastus on siiras ning suurejooneline. Et neid kahte kirjanikku täpselt mõista, on kindlasti vaja teada nende elulugu. Minu nägemuse järgi oli Lydia elu eesmärk võimalikult palju kodumaal aega veeta ning nautida kõike seda, mis Eesti loodus pakub. Juhani elu eesmärgiks oli leida endale armastus. Viimast otsis ta nii neiult kui ka isamaalt, kuid vastust ei saanud kummaltki. Kuna kumbki eluteel oma sihte ei saavutanud, siis mõlema kirjaniku viimastel eluaastatel kirjutatud teosed on üsna sünge sisuga. Kasutatud luuletused: Lydia Koidula: · ,,Kodu" · ,,Sügisemõtted" · ,,Eesti muld ja Eesti süda" · ,,Kitsetall" · ,,Teretus" · ,,Kaugelt koju tulles" Juhan Liiv: · ,,Sügisene kodu" · ,,Eile nägin ma Eestimaad!" · ,,Eesti kunst Sa valulaps!" · ,,Oh kanarbik, oh lilleke!"
annaabi.ee 
