rohkem. Ma leian, et Visnapuu on kasutanud liiga rohkelt onomotopöad ning kuna eestlased ei kasuta seda kõnes sugugi igapäevaselt (võrrelda võiks näiteks jaapani keelega, kus on üle mitmesaja hääli jäljendavaid sõnu), kõlab see veidi kunstiliselt. Ma ei ütleks siiski, et ta sõnademäng eemaletõukav oleks. 2. Kas kirjanik suudab olla võrdselt võimas kõigis katsetatud stiilides: 1) kerglane sõnademäng 2) räige otseütlemine 3) isamaalik paatos 4) traagiline ajataju 5) tõsine armastus...? Otsi vastavad luuletused üles, võrdle oma tundeid ja otsusta. Kindlasti põhjenda oma valikut. 1) Kerglane sõnademäng esineb kindlasti luuletuses ,,Kolmas kiri ingile" ja ,,Sireli" rohkelt onomotopöad ning luules ,,Sireli" sõnadekordus (muudab mängulisemaks) 2) Luuletuses ,,Ärge tapke inimest" Visnapuu ütleb otseselt välja, kui palju ta sõda jälestab.
Johannes Aavik, V. Grünthal - Ridala, Ainu Kallas, Jaan Oks 1912.aastal registreeriti Tartus Eesti Kirjanikkude Selts Noor-Eesti liikmeid oli 61 Noor-Eesti üks eesmärk oli integreerida prantsuse, skandinaavia ja itaalia kirjanduse uusi suundi. Noor-Eesti tähistab eestikeelse linnakultuuri algust. Veel iseloomustab Noor-Eesti modernismi ja uus romantismi võitu realismi üle. Tähistab eesti keeleuuenduse liikumist. Noor-Eesti jaguneb kolme perioodi I 1901-1905 ettevalmistav, isamaalik, rahvuslik II 1905-1909 revolutsioonilis-sotsiaalne III 1909-1916 kunstilis-esteetiline Noor-Eesti arvustuslikud tööd on ajastu mõttes tõeliselt silmapaistvad. Senisega võrreldes käsitleti suhet lugejaga teist moodi, eesmärgiks oli luua Eestis intelligentsikirjandust ja pöörduda eeskätt haritud lugeja poole. Noor-Eesti rühmitus hakkas hajuma 1916. Rahvahulkadeni nooreestlaste looming ei jõudnud, sest haritlastest lugejaskond oli alles liiga hõre
leidmist", mis tõid kaasa kurioosse poleemika vabavärsi sobivusest nõukogude kirjandusse. Sel taustal tuli aastatel 19621967 kirjandusse uus, nn. kassetipõlvkond, mida nõnda nimetati pappkarpides mitmekaupa välja antud esikkogude järgi. Kassetipõlvkonna tuumiku moodustasid tänaseni täies loomejõus kirjanikud: esimestes luulekogudes lapsemeelne maailmaavastaja Paul-Eerik Rummo, ida usundeist ja loodusest inspiratsiooni saanud Jaan Kaplinski, rahvalik ja laulupärane, eelkõige aga isamaalik Hando Runnel, loodusluulega alustanud ja hilisem urbaniseerunud maastike kujutaja Viivi Luik, end kandilise maapoisina esitlenud Mats Traat ja I. Laabani kõrval teine järjekindel sürrealist Andres Ehin. Nende loomingus on tajutav sisuline avardumine ja vastuvõtlikkus maailmakultuurile, juurdumine ühtaegu nii eesti luule varasemas traditsioonis kui ka innustumine modernismist ja vormiline mitmekesisus. 1960
Grünthal-Ridala. Aino Kallas, Jaan Oks. 1912 registreeriti Tartus Eesti Kirjanikkude Selts Noor-Eesti. Asutajaliikmeid oli 61. Selts tegeles liinil Tartu-Helsingi. Noor-Eesti üks eesmärke oli integreerida Prantsuse, Itaalia ja Skandinaavia kirjanduse uusi suundi. Noor-Eesti tähistab eestikeelse linnakultuuri algust. Modernismi ja uusromantismi võitu realismi üle. Tähistab Eesti keeleuuenduse liikumist. Rühmitus jagatakse kolme perioodi: I 1901-1905-Ettevalmistav ja isamaalik-rahvuslik. II 1905-1909-Revolutsioonilis-sotsiaalne III 1909-1916-Kunstilis-esteetiline Noor-Eesti arvustuslikud tööd on ajastu mõttes tõeliselt silmapaistvad. Senisega võrreldes käsitleti suhet lugejaga teistmoodi, eesmärgiks oli luua Eestis intelligentsikirjandust ja pöörduda eeskätt haritud lugeja poole. Rahvahulkadeni nooreestlaste looming ei jõudnud, sest haritlastest lugejaskond oli alles liiga hõre, ka poliitiline ja maailmavaateline erinevus. Noor-Eesti teened
annaabi.ee 
