harjuda saaks. Paraku sai maksmata jätmise eest karistada nind tavaliselt oli selleks peksmine. Hea asukoha tõttu oli Vastseliina kihelkonnas siiski asi mõnevõrra parem, kuna Riia-Pihkva postimaantee ja Venemaa lähedus suutsid talumeestele kaubandusega natuke lisa sissetulekut tekitada. 2. Peategelane Hindrik Prants sündis 12. Märtsil Võrumaal Loosi vallas taluperemehe pojana. Mees on öelnud, et temas olev ,,ajalooline soon" on isaisade pärandus. Ta põlvnes sugukonnast, kus alati on tähelepanu pööratud ajaloolistele nähtustele. Kuna ta sündis taluperemehe pojana, oli tal lapsepõlv tihedalt seotud talupidamise ja põllutöödega. Teda oli ema poolt väiksena palju hellitatud kuigi ta ise seda eriti ei mäleta, sest tema ema suri ära kui poiss oli väike. Üsna varsti tuli perre uus ema ning Hindrik sai juurde viis venda, kellest täisealisteks kasvasid ainult kolm. Hindriku arvates jäi ta õdede puudumise tõttu
Arhiivimaterjalide arvulised näitajad selle aja kohta on järgmised: Eesti 4,19 miljoni hektarilisest maafondist kuulus 2,43 miljonit ha (58%) suuromanikele ning 1,76 miljonit ha (42%) väikeomanikele (1-30 ha). Suurmajapidamisi oli Eestis 1149, väikemajapidamisi aga kokku 74 663. Samal ajal oli 70% Eesti maarahvast maata, töötas mõisates või jõukates taludes. See oli võrdlemisi kurb ja lootusetu periood Eesti talurahva elus, periood, mil paljud Eesti talupojad, ka saarlased, isaisade maa maha jätsid ning Laksi Tõnise kombel võõrsile läksid "hingemaad" otsima. (Nende võõrsile läinute elust olen varem juba kirjutanud.) Mõisatele kuulus viljakam maa ühes metsaga, kusjuures mõisamaa oli naturaalkohustustest vaba, väikemajapidamine pidi neid tasuma, peale selle olid kutseharidus-põllumajanduslikud teadmised, turumajandus talupojale raskelt kättesaadavad. Kõik see vajutas oma pitseri põllumajanduse käigule
rentnikeks olid Graebnerid. Algul väikest mõisa suurendati järk-järgult kuni selle käes oli ligi 200 ha. Mõisa maad harisid kihnlased (sel ajal umbes 400) teokohustuse korras, mis oli siiski väiksem, kui mandrimõisates. Peale selle tuli püüda mõisale kalu ja küttida hülgeid. Elanikkonna elatisallikaks olidki põlluharimine, kalapüük ja hülgeküttimine. Kultuur ja traditsioonid Tänapäeva Kihnu on omapärane sulam kaasajast ja minevikust. Kõrvuti isaisade aegadest pärit tarkuste, kommete, esemete ja tööriistadega kasutab kihnlane moodsat tehnikat ja hoiab end kursis mujal maailmas toimuvaga. Eraldatus suurest maast on muutnud kihnlase vähenõudlikuks, visaks ja ettevaatlikuks väljastpoolt tuleva vastu. Ta armastab nalja, eksisteerib n.ö. sotsiaalne kontroll, mis avaldub veidi sarkastilistes hinnangutes ühele või teisele elujuhtumusele. Tänapäeva kihnlase elu reguleerivad normid muutuvad koos aja ja inimestega, kuid paljuski
tähelepanuväärsel määral ka sedalaadi muusikat. Nagu eespool mainitud, on kõik suuremad muutused rahva kultuuritunnetuses seotud uute suundumustega ühiskonna arengus, seega on loomulik, et kõnesolevas artiklis neid probleeme ka käsitletakse: “Eestlane, räägitakse, olla väga konservatiivne. Õigus ka. Vähemalt kõiges selles, mida pakub meile Lääne-Euroopa moe ja seltskondlike kommete suhtes. Kuigi nimetame end eurooplasteks, ei luba isaisade igivana traditsioon meid seda vastu võtta, mis meid Lääne-Euroopa seltskondlisele kultuurile veidigi lähemale viiks 68 . /…/ Olgugi, et kõike seda, mis Lääne poolt tuleb ja mis meie seltskondlist elu veidi elustaks, vastuvõetavaks ei peeta, ei ole suutnud noorem põlv selle vastu ikkagi ükskõikseks jääda. Kõigepealt on t a n t s see tegur, mis moderniseerununa praegu Eestis võidukäigul sammub ja ennast enam reast välja lüüa ei lase
annaabi.ee 
