Peale pikka otsimist sai ta aru, et tema telefon jäi majja, kus ta enne viibis. Ta lisas veelgi kiirust ning peagi ta komistas vastu kivi. Maas lebades oigas ta valust. Ning jälle kuulis ta samme mis tulid tema juurde. Pead tõstes seisis tema ees tumedas riietuses mees. Äkki haaras ta naiselt juustest kinni ning tõstis ta püsti. Naine palus nuttes mehelt, et ta maha paneks, kuid mees ei kuulanud teda ning lõi talle maast leitud kiviga pähe. Enne minestamist kuulis naine veel mehe irvitavat naeru ning siis tuli pimedus. Uuesti ärgates leidis ta ennast jubedast vanast majast , avastades end kettidega aheldatuna. Naine oli shokis ning hirmunud ja ta ei julgenud püsti tõusta, sest talle tundus nagu keegi seisaks tema ees. Kui naine oli natuke aega maas valudes lebanud, otsustas ta siiski üles tõusta. Proovides tabas teda shokk! Ta tundis, et ta ei saa ennast liigutada. Ta proovis ja proovis, kuid asjata. Äkki märkas ta, et keegi on maas. Ta
samal ajal. Gitaga oli samamoodi. Teistest räägiti vaid umbisikulises vormis. Kasutatakse palju otsekõne. KEELEKASUTUS. Keeleliselt väga lihtne lugeda Lühikesed laused Ei kasutata eriti kujundeid, üksikud väljendid. Minu lemmikväljend: „Päästa üks hing on päästa terve maailm“ TEKSTINÄIDE „Oled sa kindel, et sa pole kass?“ Lale kuuleb neid sõnu ega suuda kohe taibata, kus ta viibib. Ta avab silmad ja näeb irvitavat Baretskit enda kohale kummardumas. „Mida?“ „Sa oled vist kass, sest sul on küll rohkem elusid kui kellelgi teisel siin.“
Selles sarnanes ta oma eelkäijale pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»). Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed said?», mis on stroofist stroofi korduv lause luuletusest «Ballaad mineviku naistest». Villoni üks tuntumaid ballaade on «Villoni epitaaf», kus ta ei esita mitte surmamineja vaatepunkti, vaid kujutab end koos kaaslastega võllas kõikumas, vaadeldes elu otsekui teispoolsusest. Selles ballaadis on tihedalt seotud eneseiroonia ja valulik ahastus.
Loomingus iha inimese maise elu täiuse ja vabaduse järele. Tema tuntud nelik, mis on vangis kirjutatud: ,,Ma prantslane, Pariisi kodanik, ja selle üle olen õnnelik, ent varsti köie kaudu süld mis pikk, saab teada kael, mis kaalub tagumik." ,,Ballaad kadedaist keeltest," ,,Villoni epitaaf ehk ballaad poodudest"- kujutab end koos kaaslastega võllas kõikumas, vaadeldes elu otsekui teispoolsusest.luulet iseloomustab satiirilisus ja individuaalsus Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed said?», mis on stroofist stroofi korduv lause luuletusest «Ballaad mineviku naistest». 12. ÜHE 20. SAJANDI EESTI KIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS Pilet 7 13. RENESSANSI MÕISTE, DANTE ELU JA LOOMING, ÜLEVAADE ,,JUMALIKUST KOMÖÖDIAST" Renessanss oli Lääne-Euroopas 15.-17. saj. Oli antiigist, loodusest tiivustatud vaimuliikumine.
annaabi.ee 
