mütologiseeritud ja groteskne /nihestatud pilt nõukaajast. Kasutab maagilise realismi võtteid. Järgmine romaan 2006 a „Tema“ – vaatleb mitmete kõrvalpõigete kaudu ühe mehe (küüniline ja irooniline reklaamivend) armastuse lugu, pmst küsib, kas tõeline armastus on tänapäeval võimalik või mitte; selles loos jälgitakse, kuidas peategelase küünilisus järk-järgult hääbub. Ei saa rääkida enam väga domineerivast postmodernistlikust iroonilisest mängulisusest, asemel tuleb uus tõsimeelsus ja siirus. 2009 a „Hetk“ pmst uuris sama asja – kui palju on võimalik tänapäeval üksteisest hooliv suhtumine, pühendumine jm; samuti näib küsivat, kas üksindus ongi inimese saatus. Individualism – moodsat maailma ja inimest üles ehitav printsiip, kas see ei hakka ühel hetkel õnnelikuks saamis pärssima? Kahe inimese mitte- kokkusaamise lugu... Postmodernistlik suhtumine teeb jumala naeruväärseks, siis
poolt midagi,mis tuleb koos Vaino Vhingiga – psühholoogiline printsiip. Kui võtta ette Vaino Vahingu omamoodi imelikud tükid, siis võime julgelt öelda, et need on psühholoogilise rõhutasetusega näidendid. Püshholoogia on ka natuke imelikuvõitu. Freudihuviline Vahing tunneb huvi ka mingite psühhopoatoloogiliste tendentside vastu – töötab samal ajal kohtu pühhiaatrina. „Suvekoolis“ segased poja ja vanemate suhtes, mingi autobiograafiline taust on seal olemas. Kui rääkida iroonilisest mänguisest, siis seda kajastab just Mati Und 70ndatel väga hästi. Postmodernismiga seoses või ka eraldi välja tuua, nn sotsioloogilise teatri sünd. See ajastub sinna aega, kus tuli „Olin 13-aastane“ lavale. Enn Vetemaa draamas(s 1936) Ta on selline rikkalik ja pillav tegelane, et tal on identiteete rohkem kui üks. Ta on draamakirjanikuna kuidagi eraldi teema. Ta on sündinud Tallinnas. Ta õpib muusikat, koolitab end heliloojaks ja kirjutba ka 60ndatel aastatel heliteoseid
Avatud planeerimine asendus tänava-kvartali suletud ruumi kontseptsiooniga. Ei tahetud püüelda uue ja ideaalse kekskonna poole, lammutades maha kõik, mis ei sobi vaid lepiti olemasolevaga ja püüti seda parandada aruka juurdelisamisega. Retro, mis sai alguse ajaloolise vormide "tsiteerimisest", vahel ka nende humoorikast ja iroonilisest kasutamisest, jõudis peagi teadlikult ja tahtlikult arhaiseeritud kujunditeni. Postmodernism oli suunatud mitte kõrgseltskonnale vaid tähelepanu keskmes oli väikekodanik, tarbija. Ehitistes hakati jäljendama ravhapärast, ülistati traditsiooilist ja argist, mida põhjendati osalt ka sooviga muuta ajalooliselt kujunenud keskkonda nii vähe kui võimalik
vigade hulgas juba ära mainitud. Allpool tuuakse vaid vigade loetelu, pikemalt vt õpikust) 1. Keelelised vead (fallacies of language) seisnevad põhiliselt väljendite ebajärjekindlas või kallutatud kasutamises ning see võib olla kas tahtlik või tahtmatu. a) Mitmetähenduslikkus (equivocation). b) Amfiboolia ehk mitmetähenduslik lause (amphiboly). c) Rõhuasetus (accent). Kõne mitmetähenduslikkus tuleneb rõhuasetusest, toonist (nt iroonilisest või sarkastilisest), näoilmetest või mõistaandmisest. d) Kallutamine (slanting). Terminitele lisatakse epiteedid, mis suunavad väljaöeldu kohta konkreetset seisukohta võtma ja hinnangut andma. e) Lööklause põhjendina (argument by slogan). Lööklaused või loosungid ei ole loogilised vead, veaks on nende kasutamine põhjendina. f) Liialdamine ehk hüperbool (hyperbole). Millegi kirjeldamiseks kasutatakse ebakohaselt äärmuslikke termineid.
annaabi.ee 
