Läbimurdeks suurde kirjandusse said lühiromaanid ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967) ja ,,Väike reekviem suupillile" (1968). Lühiromaanides käsitleb ta karjerismi, mugandumist, süütunnet ja kõlbelist allakäiku elu piirsituatsioonides. Vetemaa 1970.-90.aastate proosaloomingut iseloomustavad nimetatud probleemid teisenenud oludes. Teostes domineerib tegelaste psühholoogiline sisevaatlus vaheldumisi publitsistlike elu-ja olupiltidega, autori vaatepunkt on sageli iroonilis-humoristlik. Aeg-ajalt püüab ta ka jõuda inimese psüühika süvakihtideni. 1970.aastatel tõi Vetemaa uudse nähtusena eesti kirjandusse travestia ( travestiér pr k 'ümber rõivastuma' ). Travestia on kirjandusteose süzee kasutamine uues vormis koomilisel eesmärgil. ,,Kalevipoja mälestustes" (1971) esitab ta vaimuka paroodia Kalevipojast kui süüdimatust hiiust. Vetemaa sai eeskuju prantsuse kirjaniku M. Druoni ,,Zeusi mälestustest".
5.1 Villu Tamme Villu Tamme on sündinud 1963.aasta 2.novembril. Ta on ansambli J.M.K.E asutaja ja solist, kuid tänapäeval teenib leiba pigem ristsõnade koostajana. Tema esimene luulekogu ,,Tuvi oli tihane" ilmus 1992. aastal, mis koondab ansamblite Velikije Luki ja J.M.K.E 80.ndatel kirjutatud laulusõnu. Väga sageli on Tema tekstid võetud otse ühiskondlikest päevasündmustest ning sageli parodeerivad neid, see teeb neist ka mingit moodi perestroika- aegse iroonilis-katkelise värsskroonika. Tema järgmine kogu oli 1998.aastal ilmunud ,,Sorlimeki plät", kus laulutekstide ja punkmotiivide osakaal on vähenenud, esikohale on tõusnud morgensternlik absurdilüürika. (Pruul 2000) Gümnaasiumi lõpus hoidis Villu oma välimuse tagasihoidlikuma ning pidas end pigem 16 punkfilosoofiks. See ajajärk möödus tal aga ruttu ning pärast kooli hakkas Villu jooma. "Tahtsin rohkem silma paista
põhjakihtidega. Monotüüpia kõrval olid ta meelistehnikateks esialgu puulõige ja -gravüür. Ilmaelu jälgides jäi Ed Wiiralt irooniliseks, halastamatuks vaatlejaks, omamoodi moralistikski. 1930. aastate algul oli Ed. Wiiralt jõudnud oma senise loomingu kõrgpunkti, mille kokkuvõtetena valmisid "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" – koondpilt inimest muserdavatest jõududest. Pärast neid lehti pöördus kunstnik hoopis poeetilisema käsitluslaadi juurde. Iroonilis-mänglev hoiak jäi koos boheemitseva noorusega seljataha. Tööd omandasid sisemise tasakaalukuse ning klassikalise harmoonia ning selguse. Leebe nukra alatooniga kujutatud inimese ilu ja ühtekuulumine loodusega sai Ed. Wiiralti loomingu põhiteemaks. 1936. aastal toimus Eestis Ed. Wiiralti suur isikunäitus, mis leidis vaimustunud vastukaja ja pani aluse tänaseni kestvale üldrahvalikule tunnustusele. Suur edu saatis teda ka laias maailmas
"Preili Julie" (1888) põhjendab tegelaste käitumist nende päritoluga, lõpplahendus on traagiline. Mõlemad näidendid on naturalistlikud. Hilisem looming: perekonnatragöödia "Surmatants", ajaloodraamad "Gustav Vasa", "Erik XIV", "Gustav Adolf " jt Rootsi ajaloo pöördepunktidest. Inglise-iiri kirjanik Bernhard Shaw (1856-1950) XX sajandi näitekirjanduse rajajaid, nt "Pygmalion", "Südametemurdmise maja", "Caesar ja Kleopatra", "Püha Johanna", "Tagasi Metuusala juurde". Tegemist on iroonilis- satiirilise teatriga, millel on tugev sotsiaalne sõnum. Shaw on tuntud ka aforismimeistrina. Proosa Estetism eesmärgiks iluideaali kummardamine, näiteks Oscar Wilde'i (1854-1900) "Dorian Gray portree" (1891). Räägib piltilusa noormehe allakäigust, selle peegelduseks on tema portree, mis muutub järjest koledamaks, samal ajal kui 4
annaabi.ee 
