14.loeng Sotsiolingvistika. Keele varieerumine. Uute keelte teke: pidzinid ja kreoolkeeled. Grammatikaliseerumine Sotsiolingvistika. Keele varieerumine. Uute keelte teke 1. Nagu kõik teadused, otsib keeleteadus invarianti ehtk muutumatu suurust. Seetõttu on varieerumise mõte suhteliselt uus. 19. sajandi lõpus: loodusteaduste hoogne areng; loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2
14.loeng Sotsiolingvistika. Keele varieerumine. Uute keelte teke: pidzinid ja kreoolkeeled. Grammatikaliseerumine Sotsiolingvistika. Keele varieerumine. Uute keelte teke 1. Nagu kõik teadused, otsib keeleteadus invarianti ehtk muutumatu suurust. Seetõttu on varieerumise mõte suhteliselt uus. 19. sajandi lõpus: loodusteaduste hoogne areng; loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline meetod tegeleb muutustega, mis on juba toimunud. Häälikute vastavused kui seadus (vt vastav loeng). Sünkrooniline keeleteadus (20.saj. strukturalism) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata. 2
Bally: Kõnes on ka märgid, aga teistsugused kui keeles. Kõne ja keel on erinevad süsteemid. Igal mõistel on maht ja sisu (Aristoteles). Maht – kogu valdkond, mida mõistega tähist. , sisu – see, kuidas seda tehakse. Keele märgil on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnes on konkreetne ja kindlaks määratud maht, aga ebamäärane sisu. Keeles on kõik „ühed” lauad, aga kõnes „need” lauad. Teksti luuakse kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. Püsivuse ja muutumise küsimus. Tekst jääb samaks, aga varieerub – ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. Iga lugemise ajal ütleb tekst midagi muud. Isomorfism moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste, mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel. Isomorfism tähendab vastavust, kus kaks süsteemi, vaadelduna
KOKKUVÕTE edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini, kui see tegelikult aset leidis. PAUS on teksti osa, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu; jutustaja kirjeldab nt tegelase välimust, ruumi sisemust, ümbritsevat loodust vms. HÜPE ehk ellips märgib loo seda osa, millest tekstis ei räägita. Teema Teema (kr ’väitepüstitus’, ingl topic, sks Thema) – kujutatud elunähtuste valdkond. Teema all tuleb mõista tekstilist invarianti, mis on seotud „idee“ mõistega. Teema on algidee, mis alles hakkab kasvama (justkui embrüo!) Teema on ühtaegu nii generatiivne mõiste kui ka teksti kontseptuaalne kokkuvõte (hüperteema). Teema on vältimatult seotud sõna ja selle tähendusega (M. Bahtin) Sõnast saab rääkida üksnes läbi teema, st teema on rekonstrueeritud või paisutatav sõna kaudu. Tematiseerida võib tekstis ükskõik mida.
parole. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Invariant on objekti omadus, mis jääb vaadeldavate teisenduste korral muutumatuks. Kui teisendus ei muuda ühtki objekti omadust, siis on tegu invariantide süsteemiga ja see on täielik invariant. Variant on invariandi vastand, see on teisend, keeleüksuse esinemiskuju. Invariantsus on suuruse-võrrandi muutumatus matemaatilise teisenduse suhtes. Variantsus on muutuvus teisenduse suhtes. Teksti luuakse kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. Püsivuse ja muutumise küsimus. Tekst jääb samaks, aga varieerub ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. Iga lugemise ajal ütleb tekst midagi muud. Invairant - ei muutu 2x2 on 4 ja see ei muutu Variant - muutub 2x2 on nii 22 kui 4 Isomorfism on struktuuri säilitav üks-ühene vastavus objektide vahel. Isomorfism moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste, mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel
annaabi.ee 
