Eestis on jõevähile peamiseks ohuks vähiliikide, eriti Põhja-Ameerikast pärit signaalvähi ja ogapõske vähi introdutseerimine. Niinimetatud liigid kannavad jõevähile surmavat seenhaigust - vähikatku. Samal ajal on Põhja - Ameerikast pärinevad vähiliigid ja Euroopa kitsasõraline vähk agressiivsemad, domineerivamad ja vastupidavamad vee reostuse suhtes, mis samuti aitab kaasa jõevähi väljatõrjumisele. Kõige sagedamini introdutseeritakse võõrliigid inimeste poolt, näiteks elusvähkide import turustamise tarbeks. Võimalik on ka looduslik migreerumine naaberriikidest ühiste veeteede kaudu. IV Ajaloolised andmed Jõevähk rändas Eesti jõgedesse ja järvedesse peale viimast jääaega ja maa tõusu. 19 sajandi vahetusel oli jõevähk Eesti veekogudes väga arvukas. Suurim aastane registreeritud väljapüük oli 1929 a. 31 tonni. Esimene jõevähi katkulaine tabas Eestit 1896-1903 aastal Peipsi järve ja Võrtsjärve
geneetilist mitmekesisust uurida ilma neid isoleerimata ja kultuuris kasvatamiseta , Teine lähenemine funktsionaalse mitmekesisuse mõõtmisel on kasutada mikroobikoosluse kui terviku funktsionaalseid näitajaid . Olulised ohudmullaelustiku mitmekesisusele:·Ökosüsteemi kadu ja fragmenteerimine·Saastumine·Maakasutuse intensiivistamine·Põllumajanduslikud monokultuurid ·Mineraalväetised·Kündmine·Pestitsiidid·Saastumine·võõrliigid ja geenid, mis introdutseeritakse juhuslikult või vabanevad GMO kasvatamisel. Bioloogilise mitmekesisuse termini kasutamisel tuleb objekt piiritleda kitsamalt Selleks sobivad: Funktsionaalsed organismirühmad (näiteks saprofüüdid)Taksonoomilised rühmad (primaadid, kõrgemad taimed jne.)Emotsionaalne piiritlemine (haruldased, ohustatud) Bioloogilise mitmekesisuse kolm erinevat taset:·geneetiline mitmekesisus-kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisest ja liikide vahelist ulatust ,liigiline mitmekesisus-
Ökoloogilisel nisil eristatakse fundamentaalset ja realiseerunud nisi. Esimesel puhul on tegu kogu keskkonnatingimuste kompleksiga (bioloogilised ja füüsilised), milles organism on võimeline eksisteerima. Realiseerunud niss tähendab aga eelmisest kitsamaid keskkonnatingimusi, kus organism on tugevalt kohastunud.Erinevatel liikidel võivad erinevates kohtades olla sarnased nisid ja samad liigid võivad erinevates kohtades hõivata erinevaid nisse.Mõnikord kui taimi ja loomi introdutseeritakse uutesse nisidesse, võivad nad hõivata uusi nisse või ka pärismaiste liikide nisse, tõrjudes viimaseid välja ja saada (kahjulikeks) võõrliikideks. 37. Ökonisside kattumine ja konkurents 38. Mis on gild? Gild on liikide rühm, kelle ökonissid on sarnased. Konkurents on tugevam. 39. Liigirikkus, liikide mitmekesisus ja ühetaolisus Näitab erinevate liikide arvu antud alal, liikide arv pindalaühiku kohta. Liikide mitmekesisus- selle all
Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse languse või isegi väljasuremise. Kuidas ökolõkse ära tunda? Vaja on teada sigimisedukust erinevais elupaikades (läte-mülgas). Ökolõksu tekkimine on seotud teatud inimtegevusega loomade elupaigas. Selge on seos ökolõksu kontseptsiooni ja läte-mülgas süsteemi teooria vahel. Aktraktiivne mülgas on ökolõks. Ökolõksu kujunemist peab eeldama, kui nt liigi poolt traditsiooniliselt eelistatud elupaika introdutseeritakse uusi kiskjaid, keda seal varem kunagi pole esinenud või nt kui madalakvaliteedilisse elupaika tuuakse uusi elemente, mis jäljendavad heale elupaigale iseloomulikke signaaltunnuseid, mida liik on traditsiooniliselt kasutanud elupaiga kõrge kvaliteedi indikaatoritena. Looduskaitsemeetmed, nagu lindude toitmine talvel, võivad põhjustada olukorra, kus toitmise lõpetamisel toidumaja külastanud linnud hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt
Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse alnguse või isegi väljasuremise. 4) Kuidas ökolõkse ära tunda? Vaja on teada sigimisedukust erinevais elupaiakdes (läte-mülgas). Ökolõksu tekkimine on seotud teatud inimetegevusega loomade elupaigas. Selge on seos ökolõksu kontseptsiooni ja läte-mülgas süsteemi teooria vahel. Aktraktiive mülgas on ökolõks. Ökolõksu kujunemist peab eeldama, kui nt liigi poolt traditsiooniliselt eelistatud eluapika introdutseeritakse uusi kiskjaid, keda seal varem kunagi pole esinenud või nt kui madalakvaliteedilisse elupaika tuuakse uusi elemente, mis jäljendavad heale elupaigale iseloomulikke signaaltunnuseid, mida liik on traditsiooniliselt kasutanud elupaiga kõrge kvaliteedi indikaatoritena. Looduskaitsemeetmed, nagu lindude toitmine talvel, võivad põhjustada olukorra, kus toitmise lõpetamisel toidumaja külastanud linnud hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt
ökosüsteemides. See, peamiselt inimese poolt põhjustatud protsess, on tekitanud olukorra, kus ettearvamatud ja tihti pöördumatud muutused on avaldanud mõju biootilisele ja abiootilisele keskkonnale veekogudes üle maailma. Kuid Läänemere ökosüsteemis ei ole veel täheldatud massilist kohalike liikide asendumist võõrliikide poolt. Selle põhjuseks võib olla paljude vabade elupaikade ja erinevate nishide olemasolu geoloogiliselt noores Läänemeres. Tavaliselt introdutseeritakse uued liigid vette laevandusega näiteks ballastveega või laevakerel olevate setetega (Leppäkoski et al., 2002). Sügavuse suurenedes valguse hulk kahaneb ja assimileerimine muutub taimedele raskemaks. Assimilatsiooniks vajalikku päikesevalgust on piisavalt produktsioonivööndis, mis Läänemere kõige selgeveelisematel avamere-aladel ulatub vaid üksikutes kohtades kuni 45 meetri sügavusele. Siselahtedes võib kehvade valgustingimuste tõttu taimestiku
annaabi.ee 
