ning mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal. Konventsiooniga tähtsustati vajadus säilitada eluslooduse mitmekesisus selle kõigil tasemetel. Bioloogiline mitmekesisus tähendab erinevate elusorganismide rohkust maismaa-, mere- jt. veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. Oluline on vältida ökosüsteeme, kasvukohti ja elupaiku või liike ohustavate võõrliikide introdutseerimist, takistada nende levimist või hävitada neid (konventsiooni artikkel 8h). Haruldaste taimekoosluste ja ohustatud taimede kaitse on tihedalt seotud vähelevinud kooslustes kasvavad haruldased taimed ning vastupidi, teatava koosluse muudab väärtuslikuks vähelevinud taimeliigi leidumine. Taimekoosluste ja haruldaste liikide säilitamine on eriti keerukas järgmistel juhtudel: * Oligo- ja semidüstroofsete järvede säilitamine. Seniste tendentside jätkudes
praktiliselt määratud, siis peab selektsionäär nendega arvestama vaid kahjuliku mõjuga geenide eemaldamisel populatsioonist. Loomade produktiivomadusi määravate geenide sagedusele pole mutageneesi mõju praktiliselt arvestatav, seda enam, et see protsess toimub väljaspool selektsionääri kontrolli. 4.2. Migratsioon Geneetiline tasakaal püsib üldreeglina ainult suletud või isoleeritud populatsioonides. Populatsiooni avamine tähendab aga uute isendite sissetoomist (introdutseerimist) sellesse populatsiooni - immigratsiooni, või nende väljaviimist - emigratsiooni. Selline migratsioon (ränne) võib muuta geeni- ja genotüübisagedusi lähtepopulatsioonis. Migratsioon on oluliseks faktoriks geenisageduste muutmisel ka põllumajandusloomade populatsioonides, sest see protsess allub selektsionääri kontrollile. Praktiliselt toimub immigratsioon teise loomatõu või sugulastõugude esindajate sissetoomisega («verevärskendus», sisestav ristamine jt.),
eelissäilimine loodusliku valiku toimel põhjustab pika aja vältel populatsioonide adaptatsiooni ja naturalisatsiooni. Eestisse introdutseeritud taimeliikidest on aklimatiseerunud need taimeliigi, mis suudavad edukalt üle elada talve ja viljuda. Kui introduktsiooni tingimused on sarnased või peaaegu sarnased tingimustega liigi kodumaal, siis nimetatakse liigi üleviimist naturaliseerimiseks. Seega nimetatakse naturalisatsiooniks ühelt poolt liigi introdutseerimist tema areaaliga analoogsetesse klimaatilistesse © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 5 tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastaseid puitunud maapealse ja maa- aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse puittaimed:
vastupidavamate ökotüüpide eelissäilimine loodusliku valiku toimel põhjustab pika aja vältel populatsioonide adaptatsiooni ja naturalisatsiooni. Eestisse introdutseeritud taimeliikidest on aklimatiseerunud need taimeliigi, mis suudavad edukalt üle elada talve ja viljuda. Kui introduktsiooni tingimused on sarnased või peaaegu sarnased tingimustega liigi kodumaal, siis nimetatakse liigi üleviimist naturaliseerimiseks. Seega nimetatakse naturalisatsiooniks ühelt poolt liigi introdutseerimist tema areaaliga analoogsetesse klimaatilistesse tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. 76. Puuliikide rühmitamine kõrguse ja vanuse järgi. Tooge näiteid. Puud rühmitatakse kõrguse järgi sageli järgmiselt: I Ülikõrged puud, h > 50 m (hiidsekvoia, ranniksekvoia, harilik ebatsuuga, sitka kuusk, kaukaasia nulg, hiigelelupuu jt) II Kõrged puud, h = 36 50 m (harilik kuusk, harilik mänd, valge mänd, euroopa lehis jt)
Terviseplaneerimine oma mõju Prantsusmaal siiski avaldas. Saadi aru, et demogaafiline statistika on oluline mehhanism arengute mõistmiseks. Tekkis nn "sotsiaalfüüsika" või "sotsiaalstatistika" kontseptsioon, mille tuntud esindajaks sai Adolphe Quetelet (1796-1874), kes võttis inimühiskonna ja inimese analüüsimiseks kasutusele tollal uued statistika ja tõenäosusteooria meetodid. Tema käsitlus nn "keskmisest inimesest" (1835) hõlmas mh pikkust, kaalu (kehamassiindeksi introdutseerimist teadusse), kuritegevust, vaimuhaigusi jne. L.-R. Villerme pani tähele, lähtuvalt 1821. aastal ilmunud mahukast Pariisi rahvastikku käsitlevast sotsiaalsest uurimusest, et vaestekvartaleis suremus suurem kui mujal. (Eelnealt oli ta ajastule omaselt püüdnud tabada haiguste seost geograafiliste jms tunnustega.) Vaesuse ja haiguse korrelatsioon oli leitud, sellest aga tehti vale järeldus. Koos oma nn mõttekaalsastega (nn Parti d´hygiene Villerme oli 1829
annaabi.ee 
