mõtlemine ja linnastunud eluviis ei soosi. Globaliseerunud maailm on indiviidile hoomamatu. Puudub võimalus olla enesekriitiline ja vastutada ükskõik milliste protsesside eest. Teaduslik-tehniline maailm on nii efektiivne ja tulemuslik, et puudub vajadus selle moraalsuse kohta küsida. Tulemus pühitseb abinõu. Töökususinus industriaalne maailm paneb inimest oma olemasolu unustama. Inimene ei pea enam ise mõtlema, teadus mõtleb tema eest. Teadus annab aluse uskuda objektiivsesse. Intersubjektiivsed omadused omistatakse objektile kui objektiivsed. Igas olemises on oma osa tehnilisel, kuid moodne tehnika varjab oma loomu päritolu. Kunsti kaudu tuleb esile olemasolemise varjatud tehnilisus, ilma et oleks sellest lahutatud. Kunst toob varjulejääva esile. Heidegger tunneb huvi eelsokraatikute (Herakleitos, Parmenides, Anaximandros) vastu. ANTIIK-KREEKA ühiskonnas olid asjad ja olemine läbipaistev ja kättesaadav inimesele. Inimene on olev ennastrelfekteerival viisil
vahetud ning teiste inimeste vaimuseisundid on järelduslikud. Teiste vaimuseisundeid pole võimalik kontrollida ega vaadelda. Mentaalsed mõisted saavad oma tähenduse privaatselt vaimusündmustelt. Wittgensteini näide. Põrnikas karbis. Wittgensteini sõnul taandub karbis olev asi välja ja sel pole mingit rolli inimestevahelises suhtluses. Mentaalse sõnavara tähenduseks on teatud avalikult ligipääsetavad ning intersubjektiivsed verifitseeritavad asjaolud. Sõnade tähendus seisneb faktides vaadeldava käitumie kohta. Kategooriaviga. Ryle – kartesiaanlik doktriin ehk „dogma kummitusest masinas“ põhineb kategooriaveal. Kategooriaviga - ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid teise loogilisse kategooriasse. Kategoorivea allikas. Dualism surus vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, millest lähtuvalt mõisteti ka füüsilisi nähtusi
semantika, kontekstilisi tähendusi uurib pragmaatika. 1 2. MÕISTE JA TERMIN 2.1. MÕISTE MÕISTMISEST Paljudel juhtudel võib erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või samastena, nii et kõigile neile vastab mõtlemise mingi ühine struktuurielement – isiklik mõiste. Isikliku mõiste kujunemise võib esile tuua kaks olulist protsessi, mis täiendavad teineteist: 1) sõnade tähendused omandatakse nii, et õpitakse ära kokkuleppelised ehk intersubjektiivsed mõisted; 2) isikul kujuneb isikliku kogemuse põhjal ning teistest sõltumatult välja isiklik mõiste ja siis hakkab ta seda teistega kooskõlastama. Teise protsessi puhul võib isiklik mõiste tekkida abstraheerimise teel, esimese protsessi puhul võib õpitud mõistet abstraheerimise kaudu enda jaoks täiendada. Kui mõisteid keeles väljendatakse ja suheldakse, kujuneb välja (või täieneb) ühine kokkuleppeline arusaam sellest, mida üks või teine mõiste peaks sisaldama
2. MÕISTE JA TERMIN 2.1. MÕISTE MÕISTMISEST Paljudel juhtudel võib erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või samastena, nii et kõigile neile vastab mõtlemise mingi ühine struktuurielement isiklik mõiste. Isikliku mõiste kujunemise võib esile tuua kaks olulist protsessi, mis täiendavad teineteist: 1) sõnade tähendused omandatakse nii, et õpitakse ära kokkuleppelised ehk intersubjektiivsed mõisted; 2) isikul kujuneb isikliku kogemuse põhjal ning teistest sõltumatult välja isiklik mõiste ja siis hakkab ta seda teistega kooskõlastama. Teise protsessi puhul võib isiklik mõiste tekkida abstraheerimise teel, esimese protsessi puhul võib õpitud mõistet abstraheerimise kaudu enda jaoks täiendada. Kui mõisteid keeles väljendatakse ja suheldakse, kujuneb välja (või täieneb) ühine kokkuleppeline arusaam sellest, mida üks või teine mõiste peaks sisaldama
annaabi.ee 
