Sisemine versus väline motivatsioon Vaja olla sisemiselt motiveeritud, teha midagi selle asja enda pärast (nt meeldib raamatuid lugeda), mitte selleks, et saada mingit tasu. Vaja väärtustada ka tegevusi, mis ei ole huvitavad ja ei töö silmapilkselt kasu. Õpetaja ootused õpilaste soorituse ja võimete suhtes: vajalik usk, et kõik õpilased on võimelised materjali omandama. Autonoomne motivatsioon Õppimine sisemise huvi pärast ja väliste motiivide interioriseerimine (enda omaks mõtlemine), väärtustades väliseid eesmärke (nt õppimine kaugemate eesmärkide nimel, nt ülikoolis mingit ainet õppida). Kontrollitud motivatsioon Käitumist juhivad teised inimesed tasude-karistustega (nt õpitakse selleks, et vanemad oleksid rahul) Või õpilane juhindub välisest (võrdlemine teiste õpilastega, hirm, häbi, nt õpitakse selleks, et olla parem kui teised) Saavutuseesmärkide teooria
püsivates omadustes (tool oli kipakas). Nüüd areneb lastel oskus lahendada küllalt keerulisi ülesandeid, mis nõuavad paljude seoste ja suhete mõistmist ning oskust käsutada teadmisi nende seoste ja suhete kohta uutes tingimustes. Mõtlemistoimingute omandamine koolieelses eas toimub väliste orienteerumis- toimingute interioriseerimise üldise seaduse alusel. Olenevalt sellest, millised on need välised toimingud ja kuidas toimub nende interioriseerimine - omandatakse mõtlemis- toimingud kas kujunditega (mälupildid, kujutlused) või märkidega (sõnad, arvud) toimimise vormis, teisisõnu on siin tegu tegelikkuse pildiliste või märgiliste represen- tatsioonidega. Kõne areng Eelkoolieas muutub laps iseseisvamaks, tema suhtlemisring laieneb. Viimane nõuab omakorda täielikumaid suhtlemisvahendeid, eelkõige kõnet. Kui täiskasvanu puhul piisab lapse ootavast või küsivast pilgust, et saada soovitut, siis ühises mängus
Ka teadmiste omandamine on mõtlemisülesande lahendamine. Et sellega edukalt toime tulla, on vajalikud teatavad mõtlemistoimingud. Sellest, milliseid mõtlemistoiminguid valdab laps, sõltub, milliseid teadmisi ja kuidas ta võib käsutada. Mõtlemistoimingute omandamine koolieelses eas toimub väliste orienteerumis-toimingute interioriseerimise üldise seaduse alusel. Olenevalt sellest, millised on need välised toimingud ja kuidas toimub nende interioriseerimine - omandatakse mõtlemistoimingud kas kujunditega (mälupildid, kujutlused) või märkidega (sõnad, arvud) toimimise vormis, teisisõnu on siin tegu tegelikkuse pildiliste või märgiliste representatsioonidega. Toimingu sooritamine märkidega nõuab eemaldumist reaalsest esemelisest situatsioonist. Koolieelikule on jõukohased juba ka lihtsamad viimatikirjeldatud ülesanded (ta on juba võimeline õppima lugema ja kujutama), kuid tüüpiline on tegutsemine kujunditega.
laiendatud lihtlauseid (tegusõnal 2-3 laiendit), ilmuvad esimesed koond- ja liitlaused. Samal ajal areneb aktiivselt sõnavara (3 aasta vanuses on täheldatud üldse kõige aktiivsemalt uute sõnade omandamist) ning täpsustub hääldamine. Formaalses plaanis on kõne baas (foneetika, grammatika, sõnavara) kolme aasta vanuses omandatud. J. Piaget järgi on selle aluseks tegevusskeemide muutmine sisemisteks (interioriseerimine). Grammatika praktiline omandamine lõpeb tavalise kõnearengu korral algklassides. Hääldamise areng. Hääldamise arengut vaadeldakse sageli liiga kitsalt — oskusena häälikuid artikuleerida. Tegelikult on küsimus laiem ja haarab lause prosoodika (lauselõpu intonatsioon, loogiline rõhk, toon), sõna rõhulis-rütmilise struktuuri (silbijärg e. sõna silbistruktuur, sõnarõhk, välde), sõnade häälikkoostise. Kõik nimetatud aspektid kokku eeldavad artikuleerimise,
intonatsioon, poos, vaade, zestid, miimika, liigutused, aga ka ruumilise distantsi valimine hinnangu väljendajana. Igasuguse konkreetse tegevuse, asja, nähtuse jms juures on käitumuslikuks hinnanguvormiks ka olemasolevad tingimused ja vahendid, mis eraldatakse tegevuse sooritamiseks, ning materiaalne ja moraalne tasustamine tegevuste tulemuste alusel (Tuulik 1989). Väärtuste omaksvõtmine Väärtuste omaksvõtmise protsessi võib tegelikult nimetada mitmeti: sotsialiseerimine, interioriseerimine, internaliseerimine. Sisuliselt tähendab see sotsiaalse kogemuse muutmist inimese sisemise regulatsioonimehhanismi elemendiks, isiksuse aktiivsust ja tegutsemist mõjutavaks jõuks. Kuidas see protsess toimub, selle kohta on esitatud erinevaid teaduslikke teooriaid. Pedagoogikateadlaste arvates võib seda probleemi käsitleda kahest lähtekohast. Esimest väljendatakse järgmise ahela näol: Teadmised - veendumused käitumine - harjumused
annaabi.ee 
