Arbo Valdma, prof. Klaus Schilde ja prof. Hartmut Hölli meistriklassides. 1994. a. saavutas ta diplomi rahvusvahelisel pianistide konkursil Kil´is. 2003. a. omistati talle Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu stipendium. Alates 1996. a. töötab J. Rand Sirp teatris Vanemuine kontsertmeistrina ning Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis pedagoogi ja kontsertmeistrina. J. Rand Sirp on aktiivselt tegev ka kammermuusikuna, ta on ansamblipartner mitmetele lauljatele ja instrumentalistidele. Pidev koostöö seob teda Heli Veskuse ning Annaliisa Pillakuga, millest on sündinud mitmed huvitavad vokaalkammermuusika kavad.
Arbo Valdma, prof. Klaus Schilde ja prof. Hartmut Hölli meistriklassides. 1994. a. saavutas ta diplomi rahvusvahelisel pianistide konkursil Kil´is. 2003. a. omistati talle Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu stipendium. Alates 1996. a. töötab J. Rand Sirp teatris Vanemuine kontsertmeistrina ning Heino Elleri nim. Tartu Muusikakoolis pedagoogi ja kontsertmeistrina. J. Rand Sirp on aktiivselt tegev ka kammermuusikuna, ta on ansamblipartner mitmetele lauljatele ja instrumentalistidele. Pidev koostöö seob teda Heli Veskuse ning Annaliisa Pillakuga, millest on sündinud mitmed huvitavad vokaalkammermuusika kavad. Kontsert algas J.Brahmsi mustlaslugudega, mis olid tempokad ja emotsionaalsed. Emostsioonide kohapealt ei hoidnud ennast tagasi nii metsosopran, kui ka pianist. Nad täitsid enda rolli uskumatult hästi kuna publikum oli väga lärmakas ja raske oli keskenduda. Häälel oli väga ilus kõla ja oli tunda, et solist on proffesionaalne
Aastatel 1939- 1940 esines ta juba tüüpilise rockmuusiku maneeris (kuigi vastav termin tekkis alles viisteist aastat hiljem): liikus mängu ajal tantsiskledes laval ringi, hüpates osavasti üle kitarrijuhtme, laskus vahel spagaati ja mängis kukla taha tõstetud pilli, kordagi rütmis eksimata. Rhythm and bluesi ning countrymuusika esiletulekuga langes ühte varem valitsenud bigbändide õitseaja lõpp. Kui varem oli publiku peamine huvi koondunud orkestritele ja nende instrumentalistidele, siis nüüd astuvad esiplaanile laulusolistid ja vokaalansam blid. K õige m enukam aks kujunes an sam bli “The Platters” 1 953 aastal alanud tegevus. See ansambel töötas välja oma stiili, mis vastas võimalikult laiale maitsele. Selle tulemusena saadeti seitsme aasta jooksul turule neliteist lööklaulu, mis ületasid miljonilise läbimüügi. Enamik rhythm and bluesi ansambleid pakkus põhiliselt lööklaule, mitte bluesi. Siiski olid need ansamblid uue popmuusika rajajad,
seminare, kus osalesid silmapaistvad improvisaatorid nii süvamuusika (A. Pett, A.-L. Polli) kui džässi poolelt ja mis lõppesid menukate ühiskontsertidega. 37 N. Cook on pidanud silmas Stravinski variatsioone “Aldous Huxley in memoriam”. 38 Noteerimist raskendab bluusilauljatest alates valitsenud traditsioon väljenduslikkuse huvides intonatsiooniga manipuleerida (nt nn neutraalne terts ja blue notes), mis on üle kandunud ka instrumentalistidele. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel leiutati nn “veerand-tooni trompet”, millel oli lisaventiil veerand-toonide tekitamiseks. Mõnda aega oli see instrument avangardistide seas üsna populaarne, nüüdseks unustatud. Analoogilise probleemiga puutusid kokku ka etnomusikoloogid juba sada aastat varem, mille tulemusena filoloog ja matemaatik Alexander J. Ellis leiutas 1885. aastal nn “sentide” ehk sajandike süsteemi, kus iga
annaabi.ee 
