Maabluusis ülalkirjeldatud harmooniaskeem polnud veel selgelt välja kujunenud. Laulu esitati: nasaalse, viimistlemata tämbriga, taotlemata vokaalset ilu. Kuulsamad maabluusi esitajad: B.L.Jefferson, H. Ledbetter ja B.B.Broonzy. Linnabluus Linnabluus tekkis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel linnastumisega. Seda esitasid mitmesugustes kohtades peamiselt naised, saateks klaver või instrumentaalgrupp. Varasemast rohkem lauldi õnnetust armastusest. Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie-woogie. Tuntuim klassikalise bluusi lauljaks on Bessie Smith. Tuntumad boogie-woogie pianistid olid A.Ammons, M.L.Lewis, P.Johnson ja J.Turner. Bluusile iseloomulikud jooned Soololaul Väljendab üksikisiku tundeid Nukra alatooniga Bluusivorm: korduv 12-taktiline harmooniaskeem Bluusi meloodia: 3 ja 7 astme madaldamine (harmoonias säilib mazoor)
19. sajandi viimastel aastakümnetel kandus bluus üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnabluus (klassikaline bluus). Seda esitasid mitmesugustes lõbustusasutustes juba kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele. Saateks oli klaver (kitarri kõla jäi lärmakas lõbustusasutuses nõrgaks) või instrumentaalgrupp. Kuulsaimaks klassikalise bluesi lauljaks on jäänud autoõnnetusel hukkunud Bessie Smith (1894- 1937), hüüdnimega Empress of the Blues (bluusi valitsejanna). Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid, eeskätt kitarril ja klaveril, hiljem juba orkestrimuusikana. Klaveribluusi eriliigina on tuntud boogie- woogie (levis ka samanimeline tants), mida iseloomustab pidev kaheksandiknootides liikumine vasakus käes (tihti punkteeritult). Hiljem levis see võte instrumentaalsesse jazzi.
kohapeal improviseerituna üksikisiku tundeid. Kuna sõna blue tähendus inglise keeles on ka ,rusutud, nukker, sünge', siis on enamik bluuse nukra alatooniga. Bluusi meloodiale on iseloomulik III ja VII astme madaldamine. Bluusi üks vanemaid alaliike on maabluus, mida kitarri saatel esitasid rändlaulikud. 20. sajandi kahekümnendatel tekkis linnabluus/klassikaline bluus, mida esitasid mitmesugustes lõbustuskohtades peamiselt naised, saateks klaver või instrumentaalgrupp. Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid, millest tuntuimaks liigiks on saanud boogie- woogie. Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter, Big Billy Broonzy, Bessie Smith. Menestrelid Menestrele võis kuulda ameerika rahvalike rändteatrite etendustel. Menestrelide kunsti õitseaeg oli aastail 1840-1900. Menestrelide kaudu levisid rahva hulka nt sellised tantsud nagu shuffle, cakewalk ja stepptants. Ragtime Ragtime'i kõrgperiood Ameerikas oli 1897-1917
19 sajandi viimastel aastakümnetel kandus blues üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnablues (klassikaline blues). Seda esitasid mitmesugustes lõbustusasutustes juba kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele. Saateks oli klaver (kitarri kõla jäi lärmakas lõbustusasutuses nõrgaks) või instrumentaalgrupp. Kuulsaimaks klassikalise bluesi lauljaks on jäänud autoõnnetusel hukkunud Bessie Smith (1894-1937), hüüdnimega Empress of the Blues (bluusi valitsejanna). Linnades arenesid ka bluusi instrumentaalsed vormid, eeskätt kitarril ja klaveril, hiljem juba orkestrimuusikana. Klaveribluesi eriliigina on tuntud boogie- woogie (levis ka samanimeline tants), mida iseloomustab pidev kaheksandiknootides liikumine vasakus käes (tihti punkteeritult). Hiljem levis see võte instrumentaalsesse jazzi.
annaabi.ee 
