sõnavara, mis toob institutsionaalsesse konteksti. 6) Interaktsiooni ebasümmeetrilisus - institutsionaalne vestlus on tavaliselt ebasümmeetriline. Viimane väljendub selles, et ametiisik haarab vestluses initsiatiivi, esitab küsimusi ning otsustab, millest ja kui pikalt räägitakse. Ametiisiku ja kliendi vestluse ebasümmeetrilisus tekib osapoolte erinevatest teadmistest, õigustest ja ligipääsust teabele. Need kõne institutsionaalsuse erinevad tasemed on omavahel tihedalt seotud. 8. Narratiivi analüüsi olemus. Narratiivi analüüs on lähenemine, milles analüüsitakse andmeid, mille puhul on oluline ajaline järgnevus, mida infot edastanud inimese oma jutustustes välja toovad. Sel juhul rõhk ei lange mitte sellele, mis juhtus, vaid sellele, kuidas inimesed juhtunut tajuvad ja tõlgendavad. Narratiivi analüüsi pooldajad väidavad, et inimesed tajuvad oma elu ja selle sündmusi jätkuva protsessina
samuti artefakt. Hindamisele kandideerimine on artefakti teatud omaduste (ühe tahu) esitlemine. Kunstimaailmana näeb Dickie kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja filmitegijaid. 6. Institutsionaalset kunstiteooriat on kritiseeritud formaalsuses. Institutsionalistid eeldaksid justkui, et kunsti tegemiseks on vaja sotsiaalseid eeldusi. Tegelikkuses see nii ei ole, kunstnikuks olemine ei nõua formaalseid kriteeriumeid. Samuti on institutsionaalsuse ideed kritiseerinud Monroe Beardsley, kes väidab, et tegelikult ei ole kunstimaailma olemasolu kunsti tegemiseks vajalik, sest kunstnik võib maalida ka koopas sõltumata igasugustest sotsiaalsetest institutsioonidest. 1. Esteetiline kunstiteooria püüab kunsti defineerida esteetilise kogemuse kaudu. Eristatakse esteetilist aktualismi ja intentsionalismi, kuivõrd esimene rõhutab esteetilist kogemust, teine aga kavatsust seda luua. Beardsley järgi on x
2 NEOWITTGENSTEINLIK lähenemine, mis ütleb, et kunst on avatud mõiste ja opereerib PEREKONNASARNASUSE mudelil. Kunsti tunneme ära kogemuslikult, aga mitte seda defineerides. Tunneme kunsti ära kui kõrvutame seda juba kogetud kunsti elamustega ja leiame sarnasusi. Samas ei pea olema see väline ja silmnähtav sarnasus. Kunst uueneb pidevalt. Kunst ja esteetika võib olla defineeritud läbi INSTITUTSIONAALSUSE(George Dickie). Kunsti määrab ära tema taotlus olla kunst ja institutsionaalne kontekst. Küsitakse kuidas saavad artefaktid kunstiteose staatuse? Dickie eristab LIIGITAVAID KUNSTIDEFINITSIOONE (nt Platoni jäljendusteooria), mis toovad välja kunstiteoste ühised jooned, ja VÄÄRTUSELISI DEFINITSIOONE (nt Clive Belli fomalistlik tähenduslikkuse teooria ja esteetilise elamuse teooria), mis on hinnanguline ja ei püüagi kõiki kunstitaotlusi kunsti alla hõlmata. Arthur Danto
meelelahutuslikku repertuaari (Eestis nt Smithbridge Production, mis toob Tallinna Linnahallis muusikale lavale). Teatri jagunemine institutsioonidesse sõltub ka sellest, kas institutsioonil on püsitrupp või palgatakse iga uue lavastuse tarvis uued näitlejad: 1) repertuaariteater (suurem osa Eesti teatritest Draamateater, Vanemuine jne) 2) projektiteater (Von Krahli Teater kuigi on ka väike püsitrup) Oluline roll teatri institutsionaalsuse juures on ka majal (hoonel). See on prestiizi küsimus. 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud kirjalik tekst (nt William Shakespeare'i ,,Hamlet") Lavastus on lavateos, mis on loodud lavastaja, näitlejate, kunstniku jt poolt; sageli on lavastuse aluseks näidend (nt Lembit Petersoni lavastus ,,Hamlet" teatris Thetrum, aastal 2003) Etendus on lavastuse üks esituskord (nt ,,Hamleti" etendus kindlal kuupäeval)
annaabi.ee 
