valguga Bradfordi reagent 2 Abs (AU) 1 0 200 300 400 500 600 700 800 Lainepikkus (nm) Joonis 2. 1) Bradfordi reagendi spekter 2) Bradfordi reagendi inkubeeritud valguga spekter. Värvi valgukompleksi absorptsiooni mõõdetakse 595 nm juures. Seejärel koostatakse kaliibrimiskõver valgustandardi lahjendusrea absorptsiooni tulemuste põhjal. Saadud kaliibrimiskõvera kaudu saab määrata uuritava valgu kontsentratsiooni. Standardvalk. Standardvalguks sobib mingi odav valk, millest on võimalik võtta täpne kaalutis ning teha kindla kontsentratsiooniga lahus. Siiski standardvalgu valik mõjutab oluliselt katse tulemust.
Vastusena happelisele keskkonnale indutseeritakse veel arginiini dekarboksülaas Adi ja ornitiini dekarboksülaas SpeF. Nende ensüümide toimel tekivad aluselised ühendid agmatiin ja putrestsiin, mis transporditakse samuti väliskeskkonda. Aluselise pH korral ekspresseeruvad deaminaasid, mida on vaja ammooniumi genereerimiseks. Ensüümreaktsioonide kaasproduktina tekivad nõrgad happed, mis langetavad rakust väljaviidutena väliskeskkonna pH-d. Kui bakterirakke on lühiajaliselt inkubeeritud pH 4,3-6,0 juures, on nende ellujäävus pH 3,0 juures märksa kõrgem, kui neutraalse pH juures kasvanud sama organismi rakkudel. Rakud on adapteerunud tänu uute valkude sünteesile. Happeline keskkond indutseerib statsionaarse faasi sigma faktori S ekspressiooni, mis kutsub rakus esile üleüldise stressivastuse. Aeglase kasvukiirusega või statsionaarse faasi rakud on happelise keskkonna suhtes märksa resistentsemad kui eksponentsiaalse faasi rakud. Tsütoplasma pH
kõrvaldamist kopsuinfektsiooni ajal. Immuunkompromiteeritutel on tüüpiliselt invasiivne kopsuhaigus (pulmonaalsed sõlmekesed, konsolideerumine, abstsess), tõendid vere kaudu dissemineerumisest lümfisõlmedesse, ajukelmetesse, perikardi, nahka. Tavaliselt põhjustavad immuunkompetentsetel oportunistlikke infektsioone (posttraumaatilisi nahainfektsioone, pikaajalise dialüüsi patsientidel peritoniiti, traumaatilist endoftalmiiti). Kasvavad rõõmsalt mitteselektiivsetel aeroobselt inkubeeritud söötmetel, klassikaline lõheroosa pigment võib tekkida alles neljandal päeval. Identifitseerimine algse aeglase kasvu, makroskoopilise, mikroskoopilise morfoloogia, happekindla värvumise osalise säilitamise järgi. Täpne identifikatsioon liigi tasandil on raske suhtelise inertsuse tõttu. Ravi on problemaatiline. Lokaliseeritud infektsiooni ravis soovitatakse suukaudseid antibiootikume – erütromütsiini, rifampiini ja/või tsiprofloksatsiini)
Selektiivsete söötmete kasutamine kiirendab tekitajate esialgset identifitseerimist ning kergendab erinevate tekitajate isoleerimist segainfektsiooni korral. Esmaskülve inkubeeritakse anaeroobselt 48 tundi ning kasvu puudumisel veel 48 tundi. Mõningate tekitajate kahtluse korral (näit aktinomükoos) tuleb esmaskülve inkubeerida mitu nädalat enne lõpliku negatiivse vastuse väljastamist. Esialgne samastamine. Võrreldakse omavahel kasvu aeroobselt ja anaeroobselt inkubeeritud söötmetel ning erinevatel selektiivsetel söötmetel; erinevatest anaeroobses külvis leiduvatest pesadest tehakse aerotolerantsuse test, et kindlaks teha, kas on tegemist tõeliste obligaatsete anaeroobidega või fakultatiivsete anaeroobidega. Lõplik samastamine. Teostatakse vaid kindlatel näidustustel (anaeroobne baktereemia, kliiniliselt komplitseeritud või ravile allumatud juhud jne.). Segainfektsiooni korral, kus esineb
annaabi.ee 
