Tahe ja mõistus piiravad ning pidurdavad näidendites tegelaste kirgi, puhastavad ja õilistavad neid. Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega. Horatius (1640) Cinna(1641) Polyectus(1643) Rooma ajaloo ainelised, heroiline poeetika. Jean Racine(1639-1699) Dramaatik. Looming: klassitsistlik tragöödia. Eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema hilisem teater lähtub enamasti Kreeka traagikute süzeedest. Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides.
1643 Pompeiuse surm 1672 Pulcherie 1643 Valetaja 1674 - Surena 1644 Järg valetajale Jean Racine (1639 - 1699) Oli dramaatik, kelle loomingus klassitsistlik tragöödia saavutas küpsuse. Tema teosed ei ole enam nii pateetilised nagu Corneille omad, Racine'i tegelased intrigeerivad armastuse nimel ja neid juhib kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Racine pärines kodanlikust notariperekonnast. Ta jäi varajases nooruses orvuks ning kasvas Pariisi lähedal asuvas Port-Royali kloostris, kus omandas jansenistlikud usulised vaated, aga ka väga hea hariduse ning tänu oma õpetajatele hakkas hindama ja armastama antiikkultuuri. Ta jätkas oma õpinguid 165355 Beauvais' ja 1658 d'Harcourt'i kolledzis.
„Cid“ – peetakse esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Näidendite tegelased on väga tugeva tahtejõuga. Tragöödiate lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. Racine: tema loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia küpsuse. Publik hakkas tüdinema Corneille’i teatri heroilisest pateetikast (mida ta viljeles, et olla kooskõlas klassitsismi eeskirjadega). Enam köitsid eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema tragöödiais juhib tegelasi kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Vormiliselt on näidendid laitmatus kooskõlas klassitsistlike normidega, kuid toob teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad. Corneille kujutab kangelasi, Racine inimesi. Asetab tegelased julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseendaga. Tegelaste hingeelu kujutamine muutub peenemaks. Klassitsistlik komöödia – suurem vabadus, kergem žanr. Peegeldas kaasaegset igapäevaelu. Kaasaegse Prantsusmaa päevaprobleemide kujutamine avaram, otsesem
Racine Jean Racine'i loomingus saavutas klassitsistlik tragöödia oma küpsuse. Kui Corneille' tragöödiatest hakati tüdinema, tuli Racine lagedale uute teemadega – eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Kuningale endale meeldis ka, et nüüd ei käsitletud enam poliitilisi probleeme. Racine sai antiikse Kreeka kultuuri kohta head teadmised pärast orvuks jäämist. Racine'i mõjutas ettemääratuse idee, seega kajastus tema näidendites kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Racine'i kuulsaimad teosed on „Aleksander Suur“ ja „Andromache“. Pärast 1677. aastat tõmbus ta teatrielust eemale ja tegutses klassitsismi kriitiku, historigraafi ja teoreetikuna. Oma elu lõpul kirjutas ta peamisels piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule. Kuigi vormiliselt on tema näidendid klassitsistliku tragöödia reeglitega vastavuses, suudab ta siiski sise tuua uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad
annaabi.ee 
