kindralid tegutsesid nii hästi , kui piiratud informatsioonile ja minevikust teada pretsedentidele tuginedes oli võimalik. Jaanuaris 1952 New Yorgis kõneldes võttis Anthony Eden inglaste otsuse kokku niimoodi:" See on midagi niisugust, millest me sügaval sisimas teame , et seda ei tohi teha." Otsus polnud lõplik, aga langetatuna just sel hetkel , osutus saatuslikuks. Suurbritannia puududes langes peaosa ja kohus täpselt sedasama, mida inglasedki oleks teistes oludes teinud, ja hakkasid kujundama Euroopat omaenese näo järgi , rakendades selle institutsioonides ja poliitikas Prantsusmaal juba tuntud eeskujusid. Tol ajal olid mandriosa eurooplased, mitte inglased , need , kes väljendasid asjade niisuguse käigu pärast kahetsust. Paljud tuntud liidrid soovisid väga, et Suurbritannia nendega liituks. Tõsi, kümme aastat hiljem hakkasid inglased asja uuesti kaaluma. Paraku oli kümme
araablase ego on kaitstud puudutamise, kuid mitte sõnade eest. Araablased suhtlevad väga intensiivselt ning ootavad ka teisi suhtlema. Kui ei olda inimeste seas ja ei suhelda nendega aktiivselt, siis oldaks justkui elust kõrvale jäetud. Araablased on üksteisega väga seotud, s.t ka araabia kodud on kohutavalt suured. Araablased väldivad eraldatust, vaheseinu - neile ei meeldi omaette olla. Kui aga siiski tahetakse oma mõtetega üksi jääda, siis ei vaja nad selleks - nagu inglasedki - füüsilist privaatsust. Araablaste üksiolemise viis on rääkimise lõpetamine. Eestlaste kultuurilisest käitumisest ei teata palju. Needki teadmised, mis meil on, tuginevad pigem kogemustel kui konkreetsetel uuringutel. Võib oletada, et Eesti on suhteliselt väikese võimudistantsiga ühiskond (autoritaarsetele juhtidele eelistatakse konsulteerivaid juhte, negatiivne suhtumine kontrolli, positsioonitunnuste rõhutamist ei hinnata jne). Eestlaste
poliitikud ning kindralid tegutsesid noo hästi , kui piiratud informatsioonile ja minevikust teada pretsedentidele tuginedes oli võimalik. Jaanuaris 1952 New Yorgis kõneldes võttis Anthony Eden inglaste otsuse kokku niimoodi: « See on midagi niisugust, millest me sügaval sisimas teame , et seda ei tohi teha» Otsus polnud lõplik, aga langetatuna just sel hetkel , osutus saatuslikuks.Suurbritannia puududes langes peaosa ja kohus täpselt sedasama, mida inglasedki oleks teistes oludes teinud, ja hakkasid kujundama Euroopat omaenese näo järgi , rakendades selle institutsioonides ja poliitikas Prantsusmaal juba tuntud eeskujusid. Tol ajal olid mandriosa eurooplased, mitte inglased , need , kes väljendasid asjade niisuguse käigu pärast kahetsust Paljud tuntud liidrid soovisid väga, et Suurbritannia nendega liituks. Tõsi, kümme aastat hiljem hakkasid inglased asja uuesti kaaluma. Paraku oli kümme aastat sõjäjärges Euroopas väga pikk aeg ja
Kuid kaks masinat suutsid siiski vaenlase rindest läbi murda, üks neist hõivas vastase tugipunkti ja jäi sinna pidama, teine aga suundus rindejoone taha ja tiirutas mõnda aega küla vahel. Esimese suurema tankirünnaku sooritasid britid 1917. aasta novembris, kui Cambrai lahingus läks pealetungile korraga 400 Mark IV tüüpi tanki. Seda peetakse Esimese maailmasõja edukamaks pealetungiks, mis näitas selgelt soomusmasinate koondrünnaku edukust. Prantsuse ülemjuhatus jõudis nagu inglasedki järeldusele, et vajatakse roomikutel liikuvat soomustatud masinat, mis suudaks ületada lahinguvälja ja murda läbi sakslaste kaitsest. Prantsuse kolonel J.E.Estienne esitas 1915. aasta sügisel prantsuse vägede ülemjuhatajale kindral Joseph Joffrele roomikutel liikuva lahingumasina projekti, mida ta nimetas maa lahingulaevaks (cuirasse terrestre). Nagu E.W.Swinton, sai ka tema inspiratsiooni Holti roomiktraktorist. Joffre kutsus Estienne Pariisi kohtuma Eugene Brilliega ettevõttest
annaabi.ee 
