ootamatutest ideaalidest. Ideaalseks näiteks on siinkohal E. Hemingway teos ,,Hüvasti Relvad", milles mina-tegelane leiab armastust ja ilu naiselt, kellelt algselt ei oodanud ta midagi muud kui nö. Lihtsat meelelahutust. Hästi väljendub selles seigas kas sõja iroonilisus, tekitades haavu lüües armastust. Nimelt saab ameeriklasest Itaalia sõjaväelane Henry (nimi-tegelane, reeglina terve kui purikas, sellest ka iroonia) haavata, ning teda asub hospitalis põetama inglannast vabatahtlik meditsiinitöötaja Catherine. Nad armuvad ning üürikestel hetkedel näib elu ka sõja eesliinil imeline. Seda, kuniks Henry peab taas rindele naasma. Üürikesel õnnel on aga Sõja silmis kõrge hind ja selle sissenõudmine leiab aset enamasti toorelt ning halastamatult, milles väljendubki Sõja huumorimeele jõhkrus. Sõda valib oma ohvrid pikemalt mõtlemata, kuid üllatuslikult ka nende hulgast, kes ei marsi otseselt rinde ridades, põhjustades
seltskonnainimeseks, rüütlivalitsuse tulevaseks liikmeks. Jahimees ja loodusesõber poiss ei olnud, sellepärast me ei sobinud hästi kokku. Suvel ei lubanud ema poisile mingisuguseid lõbustusi. Alfred pidi valmistuma gümnaasiumi astumiseks. Kogu hommikupooliku pidi ta hoolsalt töötama. Ainus, mis talle lubati oli suplemine jões pärast tööd. Õhtuti võis ta minuga tunnikese tennist mängida või ratsutada. Sinna oli lubatud tulla ka õel Annal koos inglannast guvernandiga. Poisil oli suvel kaks lõdvestuspäeva. Üks neist oli isa sünnipäev. Tolleaegse balti aadli traditsioonide järgi peeti seda pidusöögina, kuhu tulid külalised naabrusest ja sõpruskonnast. Teine vaba päev kulus looduses viibimisele. Mõisas oli kujunenud traditsiooniks mööda jõge 35 km kaugusel asuvasse mõisa metsa. See osa metsast oli nn alammetsniku kontrolli all ja sinna korraldati ikka igasuguseid väljasõite. Ka paat, millega sõideti, oli eriline, See oli
UTOOPIA KALLAS I TEEKOND TOM STOPPARD Tõlkinud Anu Lamp Tallinn, 2003 2 TEGELASED: ALEKSANDER BAKUNIN VARVARA, tema naine LJUBOV VARENKA TATJANA ALEKSANDRA, nende tütred MISS CHAMBERLAIN, inglannast guverness PARUN RENNE, ratsaväeohvitser SEMJON MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg NIKOLAI STANKEVITS, noor filosoof MASA, teenijatüdruk VISSARION BELINSKI, kirjanduskriitik IVAN TURGENEV, tulevane kirjanik ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär PROUA BEYER NIKOLAI SAZONOV NIKOLAI OGARJOV NIKOLAI KETSER, Herzeni ring NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser
D'Artagnan valetas enesele ainult pooliti -- see on väga väike vale --, kuid ta ütles, et asudes otsima mileedit, otsib ta ühtlasi Cons-tance'i. Niiviisi mõtteid mõlgutades ja aeg-ajalt hobust kannus-tades oli d'Artagnan kogu tee maha sõitnud ja jõudis Saint-Germaini. Ta ratsutas mööda suvimajakesest, kus kümme aastat hiljem sündis Louis XIV. Ta ratsutas läbi inimtühja tänava, vaadates paremale ja vasakule, kas pole ehk näha mõnd jälge kaunist inglannast, kui ühe ilusa maja juurde, mille esimene korrus oli tolle aja kombe kohaselt ilma tänavapoolsete akendeta, ilmus tuttav kuju. See kuju jalutas lilledega kaunistatud terrassil. Planchet tundis ta esimesena ära. «Kuulge, härra,» ütles ta d'Artagnani poole pöördudes, «kas te ei tunne seda nägu, mis seal, suu ammuli, haigutab?» «Ei,» ütles d'Artagnan, «aga siiski olen ma kindel, et ei näe seda nägu esimest korda.» «Usun seda pagana hästi,» ütles Planchet
annaabi.ee 
