Leningradi, Pihkva, Novgorodi jmt Eestile lähemast oblastist. Nii Teise maailmasõja aastatel kui ka sõja järel saabus Eestisse umbes 40 000 ingerlast. Esmalt saadeti ingerlased 1942. aasta talvel sakslaste poolt sõja jalust Eestisse. 1944 kutsus Soome valitsus nad Soome, kuid Soome ja NSV Liidu rahulepingu põhjal saadeti ingerlased Soomest välja ja paigutati Kalinini oblastisse. Sealt tulid nad omatahtsi Eesti taludesse tagasi, kust enamik neist saadeti 1948. aastal Siberisse. Osa ingerlasi eestistas oma nime ja asus linnadesse. 1959. aasta loenduse andmeil oli Eestisse jäänud 16 699 soomlast (ingerlast). Järsult suurenes sisseränne 1968, kui Eestisse tuli Kasahstanist ja Nõukogude Kesk-Aasia vabariikidest endiseid volgasakslaste perekondi, kellest suurem osa rändas 197377 Saksamaale. Eesti oli NSV Liidu intensiivse rahvastikurände piirkondi, kuhu asuti massiliselt elama ja kust ka hulgaliselt lahkuti, olles siin elanud lühemat või pikemat aega. Sõjajärgsele rändele
lastel suur igatsus Siberis sündinud lastest paljud surid. Koolis pidid lapsed käima mustas värvis, millel oli pruunist sitsist põll. Koolis räägiti vene keeles. Koolis käidi kalossides ja puhvaikades. Oli külm, eriti jalgadel. Mina õppisin lugema ja kirjutama vene keeles, isegi oma isale kirjutasin Vorkuta vangilaagrisse vene keeles, sest eesti keeles kirjutada ei osanud. Lapsepõlves rääkisin ma palju ka soome keeles, sest sealkandis elas palju sinnaküüditatud ingerlasi. Tagasi tulime 1956.a. Me saime tagasi puhkuse loaga, pärast öeldi meie emale, et see oli eksitus. "Te olite süüta!" Emale saadeti dokumendid ja ta ei pidanud enam tagasi minema. Kuna meilt võeti ära talu, läksime elama Elvasse tädi juurde. Olen nüüd pensionär, elan Konguta vallas, olen abielus ja 57- aastane. Mul on kolm täiskavanud last ja neli lapselast. Olen kontaktis tänapäevalgi Siberi venelastega ja sakslastega, lapsepõlve ja koolikaaslastega
aga nad jäid Soome osaks. Neil on mõned eelised, nt nad ei pea teenima armees jne. 3) Rahvakeel pidi saama administratiivi õppekeeleks 19. saj lõpul. See päris nii kiiresti ei toimunud. Haritlaskond oli koondunud Helsinkisse ja oli enamasti rootsikeelne. Seda taheti muutma hakata. 1902 rajati akadeemiline Karjala selts, mis hakkas tegelema karjalaste seas kirjanduse ja hõimuüritusi, et äratada nende ühtsust. Samamoodi tahtsid nad äratada ka ingerlasi. Seda juhtis Niilo Kärki, kes uskus üliõpilastesse ja nende võimetesse muuta olukorda. Ta ütles: ,,Mida üliõpilased täna ette võtavad, seda rahvas homme teeb." Ta propageeris Suur-Soome ideed, see oli üks esimestest seltsidest, mis 1944 venelaste poolt ära keelati. Lauri Hakulinen- kirjutanud soome keele struktuurist ja arengust, kes ütles: ,,Veel üks Snellamann, veel üks rahvuslik äratus ja veel üks jäägripataljon nr 27 (koosnes
Vaba Eesti oli loomulik osa minu lapsepõlvest. Kuid see lõppes ootamatult järsult 1940. aasta sündmustega. Minu vanemad kartsid küüditamist, sest mõlemad olid pärit 30-hektarilisest talust. Sõda jättis mulle koledaid mälestuspilte: massimõrva süütud ohvrid Kuressaares, lahingud Sõrves ja kodukülas, toitu röövivad sõdurid. Olin isa kõrval, kui ta Omakaitse liikmena marodööridega tulevahetust pidas. 1943. aastal viidi Saaremaa kaudu Saksamaale Leningradi oblastist pärit ingerlasi. Hakkasin selle rahva vastu huvi tundma, otsisin kirjandust, mis viis mu ühtlasi soome-ugri rahvaste ajaloo juurde. Siit ehk saigi mulle väga lähedaseks väikerahvaste saatus üldse, nende kultuur ja ajalugu. Lk 17 Austus rahvuslike traditsioonide vastu anti mulle juba kodust kaasa. Rahvusmeelsus oli tugev nii minu isa kui ema vanematekodus. Mu isa suri 1965. aastal liiga noorelt, 65-aastasena. Olin just Rootsis teaduskomandeeringus, kui sain selle ootamatu teate
annaabi.ee 
