Appollooniline printsiip tähendab asjade eristamise viisi, asjade vorm on appollooniline, individuaalse vormi andmine millelegi. Dionysos on pidutsemise, ekstaasi,viljakuse, purjusoleku jumal, seksuaalne identiteet on kahtlane. Teda kasvatati kui tüdrukut. Dinüüsiline prisiip hävitab piire ja muusika teeb just seda. Dionüüsiline kunst on muusika. Muusikat võime loomu poolest pidada dionüüsiliseks. Modernsuse vastu oli Nietzsche. Principinm individuationis- individuaalsus printsiip. Lääne inimene soovib olla individuaalne. Dionüüsiline printsiip lammutab individuaalsust. Dionüüsilistes rituaalides ülistasid inimesed ise ennast aga koos selle hävinguga(surm). Judeorkristlik printsiip on see,et leitakse vahendeid surma tõrjumiseks, kusagil on taevas kuhu me pääseme. Võimutahe(tema teoste oluline mõiste)- elutahe, kõik elav mis maalima tuleb kehtestab ennast võimutahte kaudu.
Apollooniline (asjade eristamise alus, kõigil asjadel on oma vorm. Vorm on apollooniline. Skulptuurid nt.) ja dionüüsiline (hävitab piire ja lagundab individuaalsust: muusika, mis murrab läbi inimese ratsionaalsusest) printsiip, aluseks on kreeka jumalad (Apollo- päikese jumal mõistus, kord, seadused, piirid ja Dionysus - viljakus, pidutsemine, ekstaas, ta ei tea oma soolist identiteeti). Nietzsche oli modernsuse vastu. Lääne ühiskond on rajatud ideele "principinm individuationis" püüe olla indiviid. Individuaalsusprintsiip. Dionüüsiline ideaal on massi kadumine. Elu ja surm on omavahel seotud. Ülitsati elu ennast koos hävinguga. Judeo-kristlik printsiibis leitakse vahendeid surma tõrjumiseks. Dionüüsilises ekstaasis aksepteeritakse elu ja surma võrdselt. Võimutahe - printsiip, mis on suuresti kadunud kaasaegses lääne kultuuris. Elutahe. Kõik elav tahab end kehtestada võimutahte kaudu. Antiikkultuuris kirjeldatakse kangelasi, kus
Kui mehel kaob kontroll kaose üle. Sellel on sisuline tähendus Nietzche nägi jõude. Mõlemad, mida ta nägi olid olemas kr tragöödiates. Teda huvitasid antiikajastu praktiline arusaam inimese kohast kultuuris ja maailmas. Antiikkreekas lunastust ei ole, elu on tervik koos surmaga. Surmahirmu ei ole, lunastust ei kardeta. Oldi valmis tervitama elu kõikides ilmingutes, ka surm kuulus sinna. Dionüüsiline printsiip nautida elu kuni see lõpeb. Võtmemõiste oli tal pricipium individuationis. Lääne inimese maailma keskpunkt on tema individuaalsus. Me oleme uhked oma individuaalsuse üle. Lääne inimese alus on individuaalsus nietzche arust. Individuaalsus on inimese jaoks omamoodi raske koorem Nietche näeb neis printsiipides dünaamikat. Ta ei tervita apolloonilist kuid näeb seda lääne kultuuris. Wagnerit tunnustas alguses nietzche kuid temast sai hiljem saksa kodanlase meelelahutuse vorm ja ta taandus temast. Käsitlus jumala surmast. Probleem, et inimesed on jumala tapnud
Teie küsite: mis kahju see teeb, kui ei eristuta? Kui me ei eristu, siis me satume enda olemuse suhtes väljapoole, Loome suhtes väljapoole, ja me langeme mitteerinevusse, mis on Pleroma teine omadus. Me langeme Pleromasse endasse ja lakkame olemast Loome. Me lahustume Eimiskis. See on Loome surm. Niisiis, me sureme sellisel määral, mil me ei eristu. Seepärast on Loome loomulikuks püüdluseks eristumine vastupidiselt ürgalgsele, hädaohtlikule võrdsustumisele. Selle nimeks on PRINCIPIUM INDIVIDUATIONIS. See printsiip on Loome olemus. Selles te näete, mispärast mitteerinevus ja mitteeraldumine on Loomele suureks hädaohuks. See ongi põhjus, miks me peame Pleroma omadused eristama. Need omadused kujutavad endast vastandite paare, nagu: olemuslik & mitteolemuslik, täius & tühjus, elav & surnu, erinev & sarnane, heledus & tumedus, kuum & külm,
annaabi.ee 
