“, lõpetab Trehbuch ning jätkab: „Siinkohal sooviksin neist olulisemaid Teiega jagada: 1. Enamus inimesi üle kogu maailma on õnnelikud. Inimesed on üldjoontes küllaltki õnnelik pesakond. Enamus inimesi üle kogu maakera on suurema osa ajast vähemasti üsna õnnelikud, eeldades loomulikult, et olud ei ole väga kehvad. See, et me elu üle rõõmustame, on seega täiesti normaalne. 2. Erinevate kultuuride mõju õnnele on suur. Inimesed läänelikus, individualistlikkus kultuuris, kus põhitähelepanu on üksikisiku heaolul, on õnnelikumad kui inimesed kaugida asiaatlikus, kollektiivses kultuuris, kus põhirõhk asub grupi heaolul.“ „Paneb imestama, kas pole?“ küsib artikli autor retooriliselt, ja jätkab: „Enne uuringutega tutvumist olin arvamusel, et oleme hoopiski siin Läänes hoopiski need õnnetud. Uurimistulemused väidavad aga üheselt, et kollektivistlikes kultuurides on inimesed vähem õnnelikud.“ Trebuch’i järeldus:
siis jagavad hoopiski preemiaid. Üheks suurimaks motivaatoriks on olemas edasi arenemisvõimalus, mis on väga tähtis, siis inimene seab endale kõrgemad prioriteedid, tal on millegi poole pürgida. Näide: Paraku pean aga oma kogemustele tuginedes tõdema, et paljud juhid näevad rahas motivaatorit ka nende töötajate puhul, keda motiveerib tõeliselt miski muu. Juhtide valmisolek oma töötajat tundma õppida ei ole just ülemäära kõrge. Meie rahvuslik eripära – individualistlikkus ja keskendumine eeskätt oma vajadustele – ei soodusta liigset avatust. Seetõttu ei teagi sageli juhid oma töötajast rohkem kui seda, et ta oskab hästi Excelit, teeb suurepäraseid presentatsioone ning arendas end mullu enesekindlaks läbirääkijaks. Töötaja tundmaõppimine ja téma tegelike motivatoorite leidmine on võtmeks töötaja väärtustamisel. Kui sageli me võtame juhtidena aega, et töötajaga lihtsalt rääkida, teda kuulata ja teda tundma õppida
13 Kolmanda ehk laenatud tähenduse järgi võttis Jeesus tiitli oma vastastelt ja kasutas seda selleks, et näidata oma inimlikkust, kuid evangeeliumites ei ole kohti, kus Jeesuse vastased seda väljendit eesmärgistatult tema vastu kasutaksid. Mitte-tiitellikkust kasutusest tuleb juttu edaspidi. Mis puudutab kolmandat seletust, siis toetub see peamiselt Taanieli 7:13-le ja määratleb „Inimese Poega“ kui grupi juhti. Suurimaks vastulauseks on see, et Jeesuse väljenduses ilmneb selge individualistlikkus, eriti neis kohtades, kus ta kirjeldab Inimese Poja hukkumist. „Inimese Poja“ tiitli omistamisest Jeesusele kiriku või järgijate poolt tuleb juttu järgnevalt seoses Jeesuse sõnade autentsuse küsimusega. Autentsuse küsimus Nagu ilmnes, siis üks võimalik lähenemine „Inimese Poja“ kasutusele on seotud varakristliku kiriku tegevusega. See omakorda toob välja küsimuse autentsuse kohta, ehk millised „Inimese
millist naudingut käsitletakse kõlbelise hüvena, võivad hedonistlikud õpetused omada üsna erinevat sisu. Võrreldes Epikurose ja stoikute eetikat torkab muidugi silma, et nende hüve- käsitused on vastandlikud. Stoikute jaoks oli hedone üks pahelistest afektidest, mis seadis inimliku õnnelikkuse-püüdluse just saavutamatuse riski. Epikuurlaste jaoks seevastu on nauding nagu öeldud õnnelikkuse tingimus. Samas väljendub epikuurlaste hüve-määratluses hellenismiaja eetika individualistlikkus. Nende käsituse kohaselt on naudingute allikaks eelkõige nauditavad aistingud, aistingud on aga inimesel alati individuaalsed. Enne kui minna üksikasjalikumalt Epikurose arusaama juurde nauditavast elust, vaatame seda, kuidas ta põhjendab, et nimelt nauding on õnneliku elu tingimus. Oma eetilist positsiooni argumenteerib Epikuros kahe sammuga. Esiteks olevat võimalik kindlaks teha, et iga elusolend tunneb sünni hetkest peale naudingut millegi eelistatavana ja valu millegi
annaabi.ee 
