Subjektiivne avalik õigus ja põhiõigused – küllaltki komplitseeritud on küsimus subjektiivse avaliku õiguse ja põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ning vabaduste vahekorrast. Põhiõigused kujutavad endast kahtlemata õiguslikku kaitset halduse omavoli eest, tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi. Põhiõigused on ka selleks etaloniks, millega seadusandja kontrollib seda, kas konkreetne vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve või mitte ning millisel määral ta peab seda tegema. Osa põhiõigusi kujutavad endast aga vahetult subjektiivse avaliku õiguse baasi. Oluline on, et vastav norm on iserealiseeruva iseloomuga, s.t ta on piisavalt täpne, selge ja konkreetne, et olla rakendatav. Seda, kas antud norm on iserealiseeruv või mitte, otsustab õiguse rakendaja, sh kohus. Haldusõigussuhted Haldusõigussuhe on tihedalt seotud subjektiivse avaliku õigusega. Õigussuhte all mõistetakse
vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni trükis, sõnas, pildis või muul viisil jne 4.2 Subjektiivse avaliku õiguse vahekord põhiõigustega. Põhiõigused kujutavad endast õiguslikku kaitset halduse omavoli eest. Tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi. Põhiõigused on ka standardiks, millega seadusandja saab kontrollida, kas vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve või mitte ning millisel määral ta seda tegema peab. Seadusandja peab otsustama subjektiivsele avalikule õigusele õigusliku baasi loomise küsimuse. Kolmeelemendiline sisu õigussuhtest: õiguse kandja-õiguse adressaat-õiguse ese. Üldiselt eraõiguslikele juriidilistele isikutele põhiõigused sisustavad subjektiivse avaliku õiguse. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul on see probleem, et kas nad saavad olla samaaegselt põhiõiguste kandjaks ja adressaadiks
printsiipidega ja see loodus on inimeste suhtes heatahtlikult meelestatud. Stoikud õpetasid, et kogu kosmost, sh inimkonda valitsevad jumalikud tunnetusprintsiibid. Inimesed on võimelised neid printsiipe loogika abil tunnetama, sõnastama ning peavad neile kuuletuma. Solidaarne, kõikidele inimestele kehtiv loomuõigus mõjutas ka positiivset õigust. Samas tunnistasid eelklassikalise ajastu juristid, et loomuõiguse kõrval kehtib nn range õigus (ius strictum), mis kaitseb individuaalhuve ja kehtib iga riigi enda kodanike jaoks. Nende kahe õiguse eksisteerimist üksteise kõrval seletab rooma müüt kuldsest ajastust, mil inimesi suunasid loomuõiguslikud printsiibid, ilma et nad ise nende üle oleksid järele mõtelnud või pidanud seda tegema. Kuldsel ajastul jagati üksteisega kõiki maapealseid vilju täielikus harmoonias. Selle kuldse ajastu lõpetas nn hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmine - inimene tajus oma vabadust ja individuaalsust.
muul viisil jne. 2. Subjektiivne avalik õigus ja põhiõigused Küllaltki komplitseeritud on küsimus subjektiivse avaliku õiguse ja põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ning vabaduste vahekorrast. Põhiõigused kujutavad endast kahtlemata õiguslikku kaitset halduse omavoli eest, tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi. Põhiõigused on ka selleks etaloniks, millega seadusandja kontrollib seda, kas konkreetne vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve või mitte ning millisel määral ta peab seda tegema. Ehk teiste sõnadega öeldes peab seadusandja otsustama subjektiivsele avalikule õigusele õigusliku baasi loomise küsimuse. Kui seadusandja sellega ei arvesta, läheb vastvõetud seadus vastuollu põhiseadusega või tekivad seadusandlikud lüngad. Keerulisem on probleem sellest, kas põhiõigused võivad olla õiguslikuks aluseks subjektiivse avaliku õiguse tekkimisele. Sellele ei saa üheselt vastata. Osa põhiõigusi on
muul viisil jne. 2. Subjektiivne avalik õigus ja põhiõigused Küllaltki komplitseeritud on küsimus subjektiivse avaliku õiguse ja põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ning vabaduste vahekorrast. Põhiõigused kujutavad endast kahtlemata õiguslikku kaitset halduse omavoli eest, tegevuse eest, mis piirab põhiõigusi ja vabadusi. Põhiõigused on ka selleks etaloniks, millega seadusandja kontrollib seda, kas konkreetne vastuvõetav seadus peab kaitsma individuaalhuve või mitte ning millisel määral ta peab seda tegema. Ehk teiste sõnadega öeldes peab seadusandja otsustama subjektiivsele avalikule õigusele õigusliku baasi loomise küsimuse. Kui seadusandja sellega ei arvesta, läheb vastvõetud seadus vastuollu põhiseadusega või tekivad seadusandlikud lüngad. Keerulisem on probleem sellest, kas põhiõigused võivad olla õiguslikuks aluseks subjektiivse avaliku õiguse tekkimisele. Sellele ei saa üheselt vastata. Osa põhiõigusi on
annaabi.ee 
