Johann Sebastian Bach 1685 – 1750 Saksa helilooja. Barokiajastu suurkuju. Sündis 1685. aastal Saksamaal, Eisenachis. Bachide suguvõsa oli mitmendat põlve muusikud ja Saksamaal tuntud. Ka Johanni poegadest sirgusid muusikud, kes olid eluajal kuulsamad, kui nende isa. Bachi muusikaline anne avaldus juba varakult, tal oli eriline improviseerimis- oskus ja ta mängis hästi nii orelit, klaverit kui viiulit. Lapsena orvuks jäädes kasvas ta vanema venna hoole all ja sai temalt ka muusikalise hariduse. Bachi elu möödus Saksamaal, ta ei käinud kordagi välismaal. Elu jooksul töötas ta mitmes erinevas linnas õukonna- või kirikumuusikuna. Kõige kauem elas Bach Leipzigis, alates 1723 kuni elu lõpuni. Seal tegutses ta linna peakiriku, Toomakiriku (Thomaskirche) kantorina ja oli ka linna muusikajuht
Sünnipaik Ungari ja Austria piiri lähedal, Liszti kodune keel oli saksa keel. Sellegi poolest pidas Liszt end rahvuselt ja hingelt ungarlaseks. Isa mängis klaverit, tsellot ning oli lauluandega (töötas Eszterhazy'de juures). Franz oli pere ainus laps, umbes 6aastaselt hakkas isalt klaveritunde saama. Sõitis koos isaga Viini ning jätkas õpinguid kuulsa õpetaja Carl Czerny juures, kes õpetas poissi tema andekuse tõttu tasuta. Czerny juures saavutas Liszt oma hiilgava tehnika, improviseerimis- ja noodilugemisoskuse. Teooriat õpetas Lisztile Mozarti kuulsaim kaasaegne helilooja Antonio Salieri. Rahvusvaheline karjäär klaverimängijana algas juba 1822. aastal ja kestis väikeste vaheaegadega 1840. aastate lõpuni. 1823. aastal mängis ette Beethovenile, kes tunnustas Liszti suurt annet. Samal aastal püüdis astuda Pariisi konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Liszt oli pettunud, kuid võttis tunde väga heade eraõpetajate juures. 1820. aastatel
Juba reness. ajastul esitati polüüfoonilist laulu ka nii, et meloodiahäält lauldi ja ülejäänud hääli mängiti laultol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitatakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimis-vabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tšello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, väike orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel
mängitavate palade nimistus. Kuigi saksa muusika, eriti filmimuusika, ei kadunud 1930. aas- tatel kuhugi, oli tema osa oluliselt väiksem, ja nagu tol ajal tegutsenud H. Speek intervjuus 86 siinkirjutajale mainis, tehti mõnigi kord populaarsest saksa meloodiast korralik svingistiilis arranžeering, mis saksalikus stiilis tantsumuusika osa veelgi vähendas. Kümne aasta jooksul oli peale kasvanud ka uus noorte andekate improviseerimis- ja arranžeerimisvõimeliste muusikute põlvkond, mis muutis üldpildi oluliselt huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Tantsumuusika üldpildis lisandus toodud kollektiividele veel hulk meeleolumuusika ansamb- leid ja rahvalikumat tantsumuusikat mängivaid orkestreid. Viimaste kohta ei ole küll midagi täpsemat teada. Džässorkestritega suutiski edukalt võistelda vaid J. Pori orkester (vt foto 26), mis pillide koosseisult ja seega ka kõlapildilt oli üsnagi džässorkestriga sarnane. Põhiline
annaabi.ee 
