peab olema selge ettekujutus, kuidas tulemuseni jõuda. Suurem osa olukordades on võimalik lahendada mingit olukorda või ülesannet mitut erinevat moodi. On halvemaid viise ning on paremaid. Nad võivad küll kõik töödata, aga paremad lahendused on need, mis on kõige lühemad. Täpsemini öelduna, need mis sisaldavad kõige vähem käske. See mõjutab väga programmi kiirust. Kõige üldisemalt jagunevad programmeerimiskeeled deklaratiivseteks ning imperatiivseteks. Deklaratiivses keeles määrab inimene mingid kindlad väärtused ja nende vahelised sidemed ning arvuti teeb automaatselt arvutused. Näiteks võib tuua tabeliarvutusprogrammi Exceli. Imperatiivsete keelte puhul peab kasutaja ise kõik täpselt ette andma. Enamus üldotstarbelisi programme on imperatiivsed. Programmi kood koosneb käsklustest ja ülesannetest. Teise põhilise osa programmis koostavad eriolukordade lahendamiskäigud. Näiteks PHPs on kood üldiselt sellisel
Ülekandmise kokkulepe jõustub kinnistusraamatu kandega, seetõttu on leping ise abstraktne. Lepingu vabaduse printsiip vabadus valida endale lepingupartnerid. Näiteks sundmüük ja korteriühistu puhul ei saa valida, samuti loomulik monopol. Teine element lepinguvabadusel on lepingu oluliste tingimuste valikuvabadus. Piiranguid rohkem. VõS lepingud sisaldavad tarbijakaitset kohustuvaid tingimusi (sotsiaalsed lepingud). Ka tööleping on suures osas kohustuslike õigusnormidega ehk imperatiivseteks õigusnormideks. Seal kus kohustuslikku ettekirjutusnormi ei ole nimetatakse dispositiivseks õigusnormiks (kujundusõigus). Kolmas element on lepingu vormi vabadus, leping võib-olla sõlmitud mistahes vormis, kui seadusest ei tulene teisiti. Suulised, kirjalikud ja notariaalselt tõestatud lepinguvormid. Viimase puhul nõuab seadus rangemaid meetmeid. Tahte teooria kogu VõS sellel ka põhineb. Sellel põhineb ka eraautonoomia ehk individuaalse tahte väljendamisel
paikkondades. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ, nt linnavolikogu, need normid kehtivad üksnes selle organi juristiktsiooni all oleval territooriumil. 5) Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla kas imperatiivsed või dispositiivsed. Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis käsuna või keeluna sõnastatud normid, mida õigussuhte pooled ei saa muuta omal kokkuleppel. Sellisteks imperatiivseteks normideks on kõik avaliku õiguse normid. Dispositiivsed normid kehtestavad aga üksnes reegli ja reegli nendeks juhtudeks kui õigussuhte pooled ei lepi omavahel kokku teisiti. 6) Regulatsiooni viisi järgi võib norme liigitada kohustavateks normideks , keelavateks ja õigustavateks normideks. Kohustav norm kehtestab subjektile kohustuse teha mingi positiivne tegu. Keelav norm kehtestab aga kohustuse hoiduda teatud teost, tegevusest. Sellised on
Seadusandja on leidnud, et tarbija huve tuleb tarbijakrediidilepingutes kaitsta ja sellest tingituna on tarbijakrediidilepingu sätted erinormiks krediidilepingu regulatsiooni suhtes. 3 Kuna tarbija on võlasuhte nõrgemaks pooleks on seadusandja VÕS 22. peatükkis ette näinud tarbija huve kaitsvaid sätteid. Näiteks VÕS § 421, mille kaudu on tarbija huve kaitsvad sätted muudetud imperatiivseteks. VÕS § 421 kohaselt on VÕS 22. peatükkis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine VÕS § 9 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui pakkumus on saanud nõustumuse. Praktikas tähendab see ennekõike olukorda, kus laenu võtta sooviv isik teeb krediidiandjale ettepaneku lepingu sõlmimiseks ja nõustumuse korral annab krediidiandaja nõusoleku nimetatud ettepanekule.
annaabi.ee 
