sarnastiivalistega ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. Välimus Lüliline iminokk; keha on lapik ja lai või piklik; kattetiibade tipud on kilejad; erineva suurusega (1mm-11cm); vinanäärmed; rööv- ja ujujalad. Elupaik Maismaa Mered ja ookeanid Kuumaveeallikad Osad on teiste loomade parasiidid Toitumine toituvad vedelikest; taim-, loom-, segatoidulised ja parasiitseid; iminoka sees olevad pisteharjased surutakse taime või looma kudedesse, et vedelat kehamahla imeda; Paljunemine Lahksugulised Võivad sigida aasta läbi Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse ning lõhedesse(kuni 100 muna päevas) Muna areneb 4-5 päeva(oleneb temperatuurist) Sarnane emaisendiga Elab 18 kuud Lutikas ja inimene Vajavad soojust (arvatakse pärit Lähis-Idast) Tuli kaubaveoga ja inimestega euroopasse 16
Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Aktiivne puuk varitseb tihti rohukõrrel ja ootab sobiva ohvri möödumist. Viimaste aastate jooksul on puuke leitud ka linnaparkides ja väiksematel haljasaladel. Puugi toitumine Siiani pole päris selge, kuidas puuk, kellel pole silmi, oma saagi avastab. (süsinikdioksiid, lähtuv soojuskiirgus,liikumine taimestikus) Laseb idadega varustatud iminoka kaudu haavasse natuke sülge, mis toimib osaliselt tuimestusvahendina, samas sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet. Puugi hammustus Risk ühestainsast puugihammustusest haigestuda on väike. Puuk tuleb võimalikult ruttu eemaldada. Tuleb kasuta peeneid pintsette, mille abil võid puuki haarata pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. Pärast puugi eemaldamist tuleb haav kindlasti vee ja seebi või desinfitseerimisvahendiga puhastada.
kasutades abina looma soojuskiirgust. Samuti aitavad sääsele teed juhatada ka mõned teised loomade poolt eritatavad keemilised ained, näiteks piimhape. Saaklooma leidmine on lihtsam osa sääseema ohtlikust ülesandest. Juba umbes 600 hertsise sagedusega tiivapirin reedab kohemaid ära tema lähenemise. Just selles sagedusvahemikus on loomade kõrvad hästi tundlikud. Nahale maandudes tuleb leida sobiv koht, kust ta jaksab oma iminoka mõnda nahaalusesse verekapillaari pista. Kuigi suuri küüniseid ta jalgadel pole, kõdistab ta imemiskohta otsides paratamatult looma nahka ja reedab oma asukoha. Peenikese iminoka nahast läbi pistmist ei märka keegi, kuid imemiskohta eritatav vere hüübimist vältiv sülg tekitab kerge, kiiresti mööduva kiheluse. Alles nüüd saab sääsk vaikselt ja tähelepandamatult veeta järgmised minutid verd imedes. Õnneks on suuri soojaverelisi loomi, kelle vähe
tunnekski. Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta. Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik. Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda. Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema. Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale. Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas
eluohtlikult. Esineb ligikaudu 100 erinevat PE viiruse serotüüpi. Eestis esinevat PE viirust kirjeldatakse sarnaselt teiste Euroopa riikidega Lääne-Euroopa alatüübina, mis põhjustab kergema kuluga entsefaliiti. Täpsemad geeniuuringud on näidanud, et Eestis esinev puuk entsefaliidi-viiruse genoom sarnaneb Kaug-Idast ja Balkanilt pärit viirusega. Eestis on ohtlikud viiruselevitajad võsapuuk ja laanepuuk. Enne, kui puuk asub verd imema, laseb ta oma kidadega varustatud iminoka kaudu haavasse natuke sülge. Puugi sülg toimib nagu tuimestusvahend, mis muudab hammustuse valutuks. Kuid samas sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet. Just puugi süljes võibki olla nakkus, sest teadlaste arvates leidub nakatunud puugil viirusekandjaid süljenäärmetes ja süljes. Üheaegselt võivad puugid olla nakatanud rohkem kui ühe viirusetekitajaga, ehk et samaaegselt võib peremehele üle kanduda
Nende karvkate on kollane. Karvavööd on keskmise laiusega või laiad, karvastik on viiendal seljalookel lühike ja kollakas. Esimene, teine ja kolmas tergiid on oranzkollase karvastikuga, tagakehal on kolm kollast karvavööd, tagakeha viimased tergiidid on mustad ning tagakeha on torpeedo kujuline ja teravnev. Kolmanda tergiidi laius on 4,8 mm ja kubitaalindeks on 40 kuni 45 %, mis on suhteliselt väike näitaja. Iminokk on suhteliselt pikk: pikkus on 6,3 kuni 7,0 mm. Pika iminoka tõttu sobivad Itaalia mesilased hästi ristiku korjele. Esitiiva pikkus on keskmiselt 9,5 mm ning tiiva laius keskmiselt 4,1 mm, see tagab neile hea lennuvõime. Ööpäevane töömesilane kaalub 115 milligrammi ja viljastamata mesilasema 190 milligrammi, viljastunult aga 210 milligrammi. 2. Päritolu Itaalia mesilane arvatakse pärinevat mandriosa Itaalia, Lõuna-Alpide (Sveitsi) ja Põhja- Sitsiilia piirkonnast . Alamliik võib olla säilinud viimase jääaja Itaaliast.
Pesas hoiab itaalia mesilane puhtust, kaitseb mesilase välimus on varieeruv kollasest kuni musta-kollase-vöödiliseni. pesa hästi vahakoi eest. Aretusega on saavutatud kuldkollane välimus. Töölise tagakehal on 2–3 Itaalia mesilastel on tugev vargustung, mida on võimalik hoolsa oranžkollast tumeda ääristusega seljalooget (tergiiti), ülejäänud looked mesindamisega vähendada. Valede mesindusvõtete kasutamisel võib on mustad. Karvakte on kõigil isenditel kollane. Iminoka pikkus on mesinik itaalia mesilastel vargustungi aga kergesti esile kutsuda. 6,4...6,8 mm. Ööpäevane töömesilane kaalub 115 mg. Itaalia mesilased talvituvad suurte peredena, nende talvekindlus on Itaalia tõugu viljastamata mesilasema kaalub 190 mg, viljastu- rahuldav. Nad reageerivad talvistele temperatuurikõikumistele ja talu- nult 210 mg
annaabi.ee 
