Saksamaal levisid prantsuse fabliooga sarnased švangid, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Väga populaarsed olid XIII sajandil anekdootlikud löbusad rahvajutud samuti Itaalias, kus neid tunti novella ('uudisjutt') nime all -- sealt sai oma žanrinime novell. Rändlaulik STRICKER (XIII saj I pool) lõi terve švankide sarja "Papp Amis" kavala preestri seiklustest. Ühes neist (vt KA) esitleb papp ennast kunstnikuna, lubades Prantsuse kuningale teha sellise "imemaali", mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Kui "maal" valmis saab, ei julge ei kuningas ise ega ta õukondlased tunnistada, et nad seda ei näe. Seesama motiiv, kuid maali asemel on kuninga rõivad, esineb Hispaania valgustatud kuninga Alfonso X Targa vennapoja JUAN MANUELi (XIV saj 1. pool) jutukogus "Krahv Lucanor" (vt RKA). "Imemaali" motiiv kordub veel ka Cervantese samanimelises Iühinäidendis XVII sajandi hakul.
4.Svangi mõiste ja iseloomulikud jooned. Millest räägib svank "Papp Amis"? Vastus:Saksamaal levis fabliooga sarnane ja sellest mõjutatud svank. Svankid põhinevad peamiselt rahvapärimustel ning nende tegelasteks on koomilised tüübid,kelle inimliku rumaluse,ahnuse ja silmakirjalikkuse üle naerdakse.Kuulsaim svank on 13.sajandi rändlauliku Strickeri "Papp Amis". Papp esitleb end kuntnikuna, lubades Prantsuse kuningale, et teeb sellise "imemaali" , mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Kui "maal" valmis, ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad seda ei näe. 5."Rebaseromaan" iseloomustus Vastus:Üheks keskaja kirjanduse iseloomulikuks jooneks võib pidada allegoorilisust. Allegooriat esindavad ka tol perioodil ülipopulaarsed nn. "Reinuvader Rebase seiklused". Neid paarisaja aasta jooksul kogutud lugusid tuntakse "Rebaseromaani" nime all
Boccaccio novellide atmosfääri. Suhted abielu "sees" ja "väljaspool" moodustavad temaatilise keskme. Tsüklisse "Kaheksa intermeediumi" kuuluvad järgmised: "Lahutuskohtunik", "Leskmehest kupeldaja, nimega Trampago, "Alkaldivalimine Daganzos", "Hoolas vaht" , "Valebiskaialane" , "Imemaal", "Salamanca koobas" ja "Armukade vanamees" . Algupäraseimad ei ole arvatavasti siiski abieluteemalised palad, vaid just need üksikud, kus kujund privaatelu pinnalt väljub. "Imemaali" allikad on folklooris, kuid ei tea täpselt, kus. Cervantese loomingus kohtab tihtipeale satiiriliskriitilisi vihjeid mitmesugustele ekstsessidele ühiskondlikus elus; ent need on hoolikalt varjatud, üksnes põgusalt aimatavad iroonia, mille sünnitab ortodokssete ideede näilikult tõsimeelne rõhutamine. Ka "Salamanca koopas" varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda
Fabliood on rikkad kõnekäändude ning vanasõnade poolest. Nimekaimaks fablioode autoriks prantslane- Rutebeuf, kes viljeles ka veel lühiluulet, kus ta on väga avameelne seoses perekonnaelu hädade, vaesuse, nõrkuste kirjeldamisega. Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid
annaabi.ee 
