Hulgaliselt on erinevaid paraade. Mille poolest on homode paraadid teistsugused? Siinkohal tulevad mängu maailmavaadete kokkupõrked mis ühele sobib, see teisele ei sobi. Kuid seadus ütleb, et igal kodanikul on õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest. Seega on inimese häbistamine igati karistatav. Sageli on näha, et eestlased ei tunne ennast oma kodumaal kui ainsat rahvast. Konfliktid vene keelt kõneleva elanikkonnaga ei ole midagi imekspandavat. Oma koht selles loos on ka ajalool. Venelased valitsesid Eesti territooriumi karmikäeliselt üsna pikka aega ning sellest on jäänud eelarvamused ka Eesti venelastest, kelle jaoks Eesti on samahästi kodumaa. Seda eestlaste ja venelaste vahelist pinget sobib ideaalselt iseloomustama 2007. aastal toimunud pronksiöö. Rahutuste ajendiks oli iseenesest lihtsakoeline pronkssõduri teisaldamine, kuid asi puhuti erakordselt suureks
Orelimuusika Bach, kes oli oma elu ajal tuntud eelkõige orelivirtuoosi ja -hindajana, kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta Lõuna-Saksa stiili (Pachelbel, Froberger, millest ta kuulis venna juures õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt: Buxtehudelt ja Reinkenilt. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda Bachi tuntuimas oreliteoses Tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles ei ole muidugi midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti pärast 1705.1706. aasta Lübecki reisi, kus kohtumine Buxtehudega oli eesmärgiks. Arnstadti ja Mühlhauseni perioodid olid Bachi jaoks orelimuusika poolest viljatumad, kuna sealsed kirikud soosisid tagasihoidlikumat jumalateenistuste muusikalist kujundamist. Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud Weimaris, kus sealne lossikirik andis helilooja ideedele täieliku vabaduse. Tutvused
Kui Autor on eemaldatud, muutub igasugune teksti ,,desifreerimise" püüe tarbetuks. Tekstile Autori andmine tähendab teksti vägivaldset peatamist, tema va rustamist lõpliku tähistatavaga, kirjutuse sulgemist. Selline lähenemisviis sobib väga hästi kriitikale, mille peasihiks on avastada teose tagant Autor (või tema hüpostaasid: ühiskond, ajalugu, psüühe, vabadus) -- niipea kui Autor on leitud, on tekst ,,ära seletatud" ja kriitik võitnud; seega pole midagi imekspandavat selles, et ajaloolises plaanis oli Autori valitsusaeg ühtlasi ka Kriitiku valitsusaeg, nagu selleski, et üheaegset Autoriga on praegu kõikuma löönud ka kriitika (olgu ta või ,,uus"). Mitmemõõtmelises kirjutuses vajab kõik lahtiharutamist, aga mitte lahtisifreerimist; struktuuri võib järgida, ,,üles võtta" (nagu öeldakse jooksma läi nud sukasilma kohta) kõigis tema kordustes ja kõigil tema tasandeil, aga tal puudub aluspõhi; kirjutuse
läbi Lucifer ning kreekakeelne sõna diamon, mis algselt tähendas jumalust, muudeti deemoniks. Illusionism kuulus halastamatule hävitamisele, kuna vaimulikkond pidas tema vahendeid saatanlikeks. Löögi alla ei sattunud mitte ainult rändavad mustkunstnikud, vaid ka loodusuurijad ning keemikud. Selline suhtumine mõjutas isegi tavainimesi, ühiskond ei suutnud enam vahet teha illusionistidel ja teadlastel. Midagi imekspandavat selles pole, kuna juba mitme eelneva sajandi vältel oli kirik inimestesse sisendanud kõige maise tühisust Jumala palge ees. Inimene ei tohtinud midagi ebatavalist sooritada, ime võis sündida vaid Jumala või Saatana kaasabil. Aqunio Thomas suutis kirikujuhte veenda, et illusionistid kasutavad oma ,,imede" sooritamiseks just Kuradi abi. Oma väite rajas ta tõsiasjale, et inimesed on Jumalast liiga kaugel ja nii ei saa tema käsi nende seletamatute nähtuste juures mängus olla. See
annaabi.ee 
