et tegu on alateadvuse keerdkäikudega, mitte kindla reaalsusega. Läbi aja on inimene kasvanud ning õppinud ka teiste ,,silmi" usaldama. Proosaliselt öeldes näeme teiste silmi kuningastaatuses olevat vähemalt osades asjades. Öelda ,,oma silm on kuningas" on lihtlabane ning võrdeline ,,mina ja maailm" nägemusega. Kui kunagi, nõukogude ajal, oli kuningaks kliendi asemel hoopis kaupmees, kelle ees tuli teha head nägu et saada riiulil ilutseva viimase ahvatleva toiduaine, siis Vabariigi taastudes olukord muutus. Kaupa tuli juurde, raha oli natuke rohkem ning kliendist sai kuningas. Kehtis põhimõte, et mida rohkem raha on, seda olulisem oled. Nüüdisajal on lood taaskord muutunud ning kuninglikuks kliendiks ei peeta enam inimest, kes teenindajat ülalt alla vaatab. Kuninglik klient on tänapäeva mõistes see, kes kohtleb inimest nii, nagu ta tahab, et teda koheldaks; vastastikuse austuse ja viisakusega
Siuru Siuru oli kirjandusrühmitus, mille asutas August Gailit (1917). Moto: ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" (Tuglas). Siurusse kuulusid: Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, August Gailit. Siuru 1917 Tüli Siurus 1919. aastal tabas rühmitust kodutüli, mille põhjuseks oli Gailiti pilkav följeton M.Underi ja A.Adsoni ilutseva luule pihta. Marie Under ja Artur Adson lahkusid Siurust. Seejärel lahkusid August Gailit, Henrik Visnapuu ning Under ja Adson ühinesid taas ühinguga. Alles jäi neli liiget, kuid endine arv oli vaja taastada. Rühmitusega liitus kaks uut kirjanikku: August Alle, Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud rühmitust ning Siuru läks hingusele. August Gailiti nimeline novelliauhind Välja annavad Valga Linnavalitsus ja Valga Keskraamatukogu aastast 2009.
Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski (kelle sõprus avardas suuresti Andrese silmaringi), Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehinit peetakse eesti luule uuendajaks. Ka Juhan Liiv oli koos Gustav Suitsuga XX saj. alguses eesti luules suur uuendaja. Koos lõhkusid nad seni eesti luules valitsenud hilisromantilise ilutseva luulemalli ja lõid üliintensiivse moodsa euroopaliku eesti luule, mis tugines eelkõige sümbolismile, kuid kasutas ka väga palju igapäevaelust võetud realistlikke detaile. Juhan Liiv oli oma ajas suur uuendaja ja eesti luule triviaalsüsteemi muutja, sedasama võib öelda nüüd ka Andres Ehini kohta. Selles mõttes kannab ta luule kindlasti liivilikku vaimsust. Ta on kirjutanud terve kogu klassikalistes värsivormides luulet ("Vaimusõõrmed"). Ja kuigi
· "Karge meri" (romaan), 1938 · "Ekke Moor" (romaan), 1941 · "Leegitsev süda" (romaan), 1945 · "Üle rahutu vee" (romaan), 1951 · "Kas mäletad, mu arm?" (ühendab mitut proosazanri), 19511959 SIURULASTE KODUTÜLI Kirjandusliku rühmituse ,,SIURU" lööklause oli ,,:Naudi hetke!" Vaieldamatult on kõige kuulsam följeton ,,Sinises tualetis daam"- paradoksid luulest ja Marie Underist. Lugu on suunatud Underi ja Adsoni ilutseva luule pihta ja oma varjamatu irooniaga tekitas see omal ajal kirjandusliku skandaali. Följetoni peetakse ka Siuru rühmituse lagunemise üheks põhjuseks. Under kõneles oma sonettides niivõrd intiimselt ja häbematult,et ta sonettide vastu hakkasid huvi tundma ka kauged luuleinimesed. Küllap oli sajandialguse eesti lugeja ehmatav selline avameelsus: Underi sonett ,,Sinine terrass" Oh neid sukki, mis lõppeda ei taha! Kuis otsib hingeldes mu põlev suu, Et läheneks ju kord see võrratu
annaabi.ee 
