,,Joogilaul", ,,Läbi saju", ,,Saaremaa valss". Legend Suur osa mitmeid põlvkondi hiljem sündinud eestlasi tunneb tema tähtsamate lugude viise ning teab nende sõnu peast. Raimond Valgre muusika läheb südamesse ega jäta kuulajaid külmaks. Tema muusika on siiras, meloodiline, maagiline ja populaarne eesti rahva seas. Ta oli muusik, kelle loodud meloodiad olid nagu päikesehelk pimedas öös, mis ei lasknud kustuda unistusel puhtamast, ilusamast maailmast täis muusikat ning armastust. Dirigent Eri Klas on öelnud "Valgre sving suudab rohkem kui lohutada", "Heliloojaks võib lugeda inimest, kes on loonud vähemalt ühe meloodia, mida rahvas armastab ja laulab". Raimond Valgre on eestlastele nagu mingi kaunis mälestus, kui konkreetne isik, helilooja. Ta elab oma lauludes, tema viise teatakse peast ja igaüks on loonud endale oma kujutluse temast kui legendist. Tema laulud püsivad igihaljaina, leiavad ühe uusi kuulajaid ja uusi
kuningliku majapidamise aadlikud väikesed korralikes ridades hauad kuninga püramiidi lähedusse; ja vähehaaval hakkas iga enesest lugupidav inimene hoolitsema oma hauataguse elu eest, tellides kalli haua, millesse mahub tema muumia ja kuju, ja kus tema hing saaks eluneda ning saada annetusi toidu- ja joogiannetusi, mida surnutele anti. Mõned varased portreed püramiidiajastust, neljas dünastia Vanast Riigist, oma osa kõige ilusamast egiptuse kunstist. Nendes on pühalikkus ja lihtsus, mida keegi kergesti ei unusta. Igaüks näeb, et skulptor ei ole üritanud modelli hellitada ega luua põgusat ülevaadet temast. Skulptorit huvitasid vaid olulised asjad, iga vähemolulise jättis ta välja. Võib-olla on kujud lihtsalt sellepärast nii muljetavaldavad, et skulptor keskendus vaid inimese pea põhivormidele. Hoolimata peaaegu geomeetrilisest täpsusest, pole nad sama algelised kui kohalikud maskid.
Ja nii ei saanudki see tüdruk Nutta ulgudes tuigerdas ta koju ja leidis eest teada, et talle oli kirjutatud terve sahtlitäis 20 pappkasti täis tuhmrohelisi dollareid. Ma luuletusi ja temast oli mõeldud kõige ei räägi, mis toimus vahepeal, aga ühel kaunimaid mõtteid. Siis unistas poiss saada päeval saabus Einar teedevalitsusest ja jättis kunstnikuks, et piltidele talletada need maha ajakirja, kus oli foto kõige ilusamast meeletud kujutelmad, mis täitsid igat tema naisest, kes kunagi maa peal elanud. Ta oli eluhetke, aga ülikoolis sai ruttu selgeks, et ta just välja astumas merest, tema ihu oli ei ole suuteline tasuma oma õppekulusid. Nii pruun, juuksed märjad, ilme nukker ning tulid liiklusmärgid. Siis tuli abielu – tema salapärane. Tema kaelas rippus peenikese
"ma tahan vette." Nii lõppes nende kohtumine. Mees oleks tahtnud ennast õngenööriga sinnasamma puu külge puua. Terve elu oli ta unistanud õnnest ja kui see oli nii lähedal, oli tema raha küsinud. Nutta ulgudes tuigerdas ta koju ja leidis eest 20 pappkasti täis tuhmrohelisi dollareid. Ma ei räägi, mis toimus vahepeal, aga ühel päeval saabus Einar teedevalitsusest ja jättis maha ajakirja, kus oli foto kõige ilusamast naisest, kes kunagi maa peal elanud. Ta oli just välja astumas merest, tema ihu oli pruun, juuksed märjad, ilme nukker ning salapärane. Tema kaelas rippus peenikese keti otsas kuldne kalake mis sätendas ja heitis tõmmult nahalt kuldseid kiiri. Nii sai mehe unistusest pomm, tohutu jõud täis teadmist ja kindlust. Päevast-päeva vaatas ta pilti ja ootas. Tema keha oli lõhkemas teadmisest, et see saab teoks. See unistus saab teoks. Ja ta sai aru, et küsinud raha, küsiski ta seda õnne
annaabi.ee 
