Seal tuli aga appi Tõnu, kes läbi avatud akna käis kabinetis ja tõi võtmed Eevaldi kätte. Siis olid veel Jaanika mured/ probleemid meestega. Nii oli näiteks Jaanikal probleem, sest temasse on armunud autosõiduõpetaja, kellel on tegelikult väga tore perekond. Või mure, sest Jaanika ei saanud paljudele sõnumitele ja telefonikõnedele vastamata jätte, kuna see oleks ebaviisakas olnud ja meestel tuju halvaks ajanud. Rohkem ilukirjanduslikum probleem või küsimus oli Reinul: Kus see maailma ots siis ikkagi on? Seda küsis ta ka härra Immanuelilt, kuid jäi ilma vastuseta. 4. Teose peategelase iseloomustus Kuna raamatus oli vähemalt neli tegelast, keda võib peamisteks lugeda, siis keskendun ühele, kelleks on Rein. Reinuga kohtub lugeja esmakordselt raamatu esimesel leheküljel, kui Rein tuleb töölt ja otsustab enne kojuminekut põigata Opossumisse. Jutustaja räägib Reinust samamoodi nagu
seab autor endale tööhüpoteesi, s.t ta oletab, missuguse tulemuseni ta tööga jõuab. Tööga tõestab ta hüpoteesi või lükkab selle ümber. Uurimuse puhul on vaja sageli teha teemakohane küsitlus, teha teaduslikke katseid (eksperimente) ja vaatlusi. Essee on lühem mõttearendus mingil kindlal teemal. Olulised on loov mõtlemine ja omapoolne arvamus. Väidete tõestamine, kirjanduse kasutamine ja sellele viitamine ei ole kohustuslik. Essee keelekasutus on vabam, emotsionaalsem, "ilukirjanduslikum" kui referaadis või uurimuses. Siin on omakohal värvikad võrdlused, omadussõnad ja muu selline, samal ajal kui teadusteksti iseloomustab neutraalne asjalik, liigsete emotsioonideta keel. Käesolev juhend on abiks peamiselt referaadi ja uurimuse vormistamisel. Sisuliste küsimustega tuleb pöörduda juhendaja poole. Abiks on ka Martin Ehala tekstiõpetuse õpik "Kirjutamise kunst", milles on omaette peatükk teadustekstide kohta.
u 265 000 lk. RKM – 1944-1991, Riiklik kirjandusmuuseum, korraldati uurimusretki kihelkondadesse, u 200 000 lk. EFA – Eesti folklooriarhiiv: uuema aja oma. S – Samuel Sommeri kogu: 1923-1936, sisaldab vaid seto materjali, u 125 000 lk Rahvaluulekogude juures on oluline allikakriitika. Tuleb arvestada, kui palju võib tekst olla koguja poolt muudetud. Mida fragmentaalsem on mõni lause või teade, seda suurem on tõenäosus, et see ei ole üle kirjutatud või ilustatud. Mida ilukirjanduslikum, seda kahtlasem. Autentsusele viitab ka murdelisus. Varasemad kirjeldavad publikatsioonid – Forseliuse raamat eestlaste ebausukommetest (1680). Hupel (1774-1782), Luce (1827), Holzmayer (1873-1881), Kreutzwald. Kirjalikud allikad – väljastvaatlejate teatud rahvusundite kohta. Muinasusund: Keskaeg, 1428 Riia provintsiaalkirikukogu, 1519-1521 Saare-Lääne piiskopkonna visitatsioonimaterjal. Varauusaeg: B. Russowi kroonika (jaanipäeva, usutualitused
keelne. Aines on võetud Kõivu perekonnaloost. Sajandialguse sündmuste jutustamine 1998 Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga - oli tädi olemas ja Kõivu isiklik kogemus olemas. Tagasitulek isa juurde? - erimevad ajad saavad kokku. Ühe toa lugu. 2008 Lõputu kohvijoomine - ühe kohviku lugu, näidend Wernerist. Kõiv väga ilmekalt paneb ajad vaheliti, see, mis on püsiv, on ruum. Proosa. ilukirjanduslikum ja mälestuslikum ots. Endspiel, laskumine orgu 1988 - Vahinguga. Salongi lugu, salongi kukkumise lugu. Romaan, mida tasub lugeda ja kui mõelda proosa muutumisele, siis Endspiel võiks olla teos, mis seda ette ennustab. Kõivulikkus mõjutab rohkem kui nt Baturini "Karu süda". Esimene romaan on "Aken" mis jääb 60-70ndate vahele ja mille puhul järjekordselt kirjanduslik taust paremini näha.
annaabi.ee 
