1934. aastal koolitegelase ja õpikute autori Harald Jänese koostatud keskkoolilugemik "Matkakirjeldusi ja mälestusi" (1934) sisaldab eesti algupärase matkakirjanduse näidete valiku kõrval (neist küll vaid üks, Karl Ast-Rumori "Paadiga Paalal", käsitleb retke Eestimaa piires) ka lüheldast matkakirjelduste teoreetilist käsitlust. Jänes jaotab matkakirjel- dusi kolme tüüpi nii sisu kui vormi alusel. Sisu alusel on need jaotatud teaduslikeks, vestelisteks või ilukirjanduslikeks – sobitudes seega hästi käesoleva käsitluse alguses looduskirjanduse defineerimisel välja paku- tud teadus-, tarbe- ja ilukirjanduse kolmikjaotusega. Vormi alusel on matkakirjeldused jagatud samuti kolme tüüpi: kronoloogiliselt, kirjana või teemade kaupa üles ehitatud lugudeks. Kõigi nende jaotuste kohta toob Jänes ka näiteid, kuid Eesti-ainelisi teoseid leidub selles nimekirjas vähe. Teise maailmasõja järel soikus kodumaal rändamise ja sellest kirjuta-
olla. Fiktsiooniline tekst ei saa toimida loogilise eeldusena, ei oma otsest praktilist väärtust. Selline tekst on konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei pruugi alati olla kujundlik. Kuid näiteks 17. ja 18.sajandi romaane esitati sageli kui tõestisündinud lugusid (nt Robinson Crusoe). Ajakirjanduse tõeväärtus on ajalooliselt tugevalt varieeruv. Sageli peetakse määravalt kujutlusvõime abil loodud teoseid nendeks õigeteks ilukirjanduslikeks teosteks, nt omaelulookirjutuslikke teosed peetakse tihti kui mittekirjanduseks (käsitlevad küll autori tegelikku elu, kuid autor pole teost luues kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed
Reisimine muutus tihedamaks ja siis hakati ka üha rohkem reisikirju kirjutama. 18.sajandi reisikirjades on tihtipeale valetatud lugusid. Alguses räägitakse küll, et reisikiri jne, aga hiljem avastatakse, et tegelt on autor valetanud ja kirjutanud hoopis nagu ilukirjanduse. On aga fiktsioone, mis on esitataud nagu reisikirjad, nt Defoe ,,Robinson Crusoe". Ilukirjanduse autorid tihtipeale kõhklevad ja ei julge nimetatada oma teoseid ilukirjanduslikeks. Osalt on see seotud poliitiliste põhjustega. Väga paljud valgustusteosed olid kriitilised. Kritiseeriti üldiselt ja ka konkreetseid isikuid. Valgustuskirjanik väga sageli kõnetab publikut/lugejat otse. Reisikiri oli väga oluline toetusmaterjal valgustuskirjandusele. Kirja kõrval olid väga olulisel kohal ka päevikud. Romaan on 18.-20.sajandi suurvorm. Kirjandus on enamasti humoristliku alatooniga. Huumor on jäme, eriti Inglismaal. Inglismaal on hästi
Kr). Pindarose loomingus on esindatud erinevad koorimeelika liigid: hümnid, oodid, tantsulaulud, leinalaulud jm. meesriim vt riim. memuaarid proosazanr, milles autor jutustab enda või talle lähedaste isikute elust ja minevikusündmustest. Ajaloolistel sündmustel põhinevaid ja fakte tõetruult esitavaid mälestusi nimetatakse ajaloolisteks; vabalt ajaloolisi sündmusi ja isiklikke muljeid esitavaid mälestusi nimetatakse vestelisteks; kunstiliselt töödeldud mälestusi nimetatakse ilukirjanduslikeks. Eesti kirjanduse ühe ulatuslikuma mälestustesarja autor on Oskar Luts (1887 1953). Menelaos Sparta kuningas, Trooja sõja kangelane. Menelaose naise Ilusa Helena röövimine Trooja kuningapoja Parise poolt oli Trooja hävitamise põhjus. metafoor tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:
annaabi.ee 
