Neljas tase Neljas tase Viies tase Viies tase Karpkala kasvatus Keskkonnatingimuste ja toidu suhtes vähenõudlik Karpkala kasvatatakse tema maitsva liha tõttu Karpkala kasvatatakse harrastuspüügi eesmärgil Eestis on karpkala kasvatamine raskendatud lühikese suve tõttu Karpkala kasvatus Eestis kasvatatakse karpkala Ilmatsalus, Haaslavas, Härjanurmes, Vagulas ja Kuldres Toidukalana kasvatatakse teda enamikus Ida-Aasia ning Kesk- ja Ida- Euroopa riikides Põhja Ameerikas ja Austraalias on karpkala väga probleemne võõrliik Karpkala kasvatatakse maailmas 3,2 mln tonni aastas Eestis ca 50 tonni Kasvatamise nõuded keskkonnale Temperatuur: taluvuse piirid 0-35 C° Kasvu jaoks optimaalne üle 20 C° alla 15 C° toitumise aktiivsus madal Paljunemiseks sobiv üle 20 C° Hapnikusisaldus: 3-4 mg/l on vajalik kasvu jaoks
sügavused, kuni 1 ha suurused ja kiiresti veegatäidetavad-tühjendatavad. 54 Kasvutiigid ja tootmistiigid II järgu kasvutiigid ja tootmistiigid on eelmistega sarnased, kuid suuremad. Pool intensiivse kalakasvatuse puhul on kalade väljapüügi optimaalseks korraldamiseks sobivad kuni 30 ha pindalaga 1,5–2 m sügavused tiigid 55 56 Karpkalatiigi tamm Ilmatsalus 57 58 Munk 59 Karpkala kasvutiik 60 Väike karpkalatiik Haaslaval – hobikasvatajale paraja tiigi näide 61 Harvest 62 Tühi karpkalatiik sügisel Ilmatsalus 63 64 Sugukarpkalad tühjendatud tiigi väljavoolu ees kevadel - enne valimist paljundamiseks 65 66 Talvitustiigid
Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu Sugukalade edukas paljundamine sõltub eelneva suve pidamistingimustest. Nad vajavad optimaalset tihedust (olenevalt vanusest 600400 isendit ha kohta). Karpkala on portsjonkudeja, kes võib suve jooksul mitu korda kudeda. Seetõttu kujuneb sugukalade tiigis
Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg. Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu *Sugukalade edukas paljundamine sõltub eelneva suve pidamistingimustest. Nad vajavad optimaalset tihedust (olenevalt vanusest 600400 isendit ha kohta). *Karpkala on portsjonkudeja, kes võib suve jooksul mitu korda kudeda. Seetõttu kujuneb sugukalade tiigis
Vabrikus töötas lokomobiilide jõul kolm turbamasinat, andes 150000 turbatükki päevas. Selline kogus vastab kütteväärtuselt 94 süllale puidule. Vajalik turvas saadi kõrgsoo esialgse künni ning seejärel olenevalt ilmadest äketega segamisega. Edasi viidi turbamass vagonettidega punkrisse ja sealt masinasse. Masin töötles ja pressis turvast ning pressist väljuv turbalint tükeldati ning toimetati kuivatusruumi. 1870.a. toodeti turbamasinaga turvast ka Ilmatsalus. 1860-ndate aastate keskel hakkas turvast kasutama ka Meleski klaasivabrik.. Sangaste mõisas (Fr. Berg) lõigati 19. saj. lõpus 1..2 milj. turbapätsi aastas, millest enamuses tehti alusturvast. Kuni Esimese Maailmasõjani turbatööstus nimetamisväärselt ei arenenud. Turba kasutamine oli juhuslik ja toimus peamiselt mõisates. Kokku võis Eestis olla 300 turbakarjääri mis kuulusid mõisatele. Peamiselt lõigati alusturvast pätsidena ja pärast purustati. Kütteturvast kasutati vähem.