Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama.
· Raua needmine (1972)- 97 regivärsivormirida, paarkümmend vabas vormis rida, tenor, bariton, segakoor, samaanitrumm , teksti lähtematerjal pärineb Kalevalast. SISU: Raua sünnilugu. Väinämöinen on venet tehes kirvega põlve löönud, ta ei saa ise haava sulgeda ja läheb targa juurde, kes mõistab vere sulgemise sõnu. Tark on unustanud raua sünniloo ja ei saa raua tehtud haava parandada. Väinämöinen jutustab: Ukko lõi 3 ilmaneitsit, kelle rinnapiimast sai raud. Raud suikus soos, kuna sündis sepp Ilmarinen, sepp tagus rauast terariistad, kuid võttis raualt lubaduse , et ta ei hakka kurja tegema. Mesilase asemel lendas raua peale herilane ning tilgutas madude mürki. Raud sai vihaseks, murdis sõna ja lõikas lihasesse. Nüüd on targal raua üle võim, ta manitseb rauda ja käsib tehtu parandada. * Barcelonas olümpiamängudel maailmakoor esitas seda, korrati, kuna läks rahvale peale.
majahaldjatest. Konkreetselt koduhaldjatesse pole mina võimeline uskuma, küll aga arvan, et igal majal on oma hing, teisisõnu aura. Maaviljelus tõi kaasa ilmastikunähtuste ja taeva jumaluste ja personifikatsioonide tähtsuse tõusu, metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Usuti ka saarlaste ülemjumalasse Taarapitasse, keda mainib Läti Henriku Liivimaa kroonika. Eepose, koolilugemike ja laulude kaudu jõudis Taara kuju ja nimi rahva sekka. 1920. aastatel sai alguse taarausuliste tegevus. Nemad tõlgendasid Taarat deistlikult: "Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sügavaim aine ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus
Ralf 15 · Oletatavasti uskusid meie esivanemad, et maailm tekkis hiigellinnu munast ning keerles ümber ilmasamba, mille külge oli põhjanaelaga kinnitatud taevalaotus. · Üheks taeva ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. · Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. · Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandikspaariliseks oli arvatavasti Maaema. · Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. · Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. · Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud
Vetevaimul oligi plaan Alevipoeg tappa, aga Kalevite kannupoiss, kes tegelikult Vetevaimu juurde läks, pääseb minema. Seepeale otsustab Kalevipoeg teha Vetevaimuga kiviviskevõistluse, et selgitada välja, kes jääb õigeks kas Vetevaim või Alevipoeg. Kalevipoeg võidab võistluse, Vetevaim tahab uuesti proovida, tehakse vägikaika vedu ja selle võidab ka Kalevipoeg. Alevipoeg peab tasuma Kalevipojale tasudes mõõga-võla Soome. Enne minekut tehakse puhkus, aga Alevipoeg kuuleb Ilmaneitsit nutmas. Ilmaneitsi nutab taga oma sõrmust, mis olevat vette kukkunud. Alevipoeg nõustub selle ära tooma, aga vees olles ei leia ta seda. See oli tegelikult lõks, mille Vetevaim seadis Alevipojale eesmärgiga ta uputada. Üheteistkümnes lugu. Kalevipoeg peab hakkama üle Peipsi lauakoormat vedama, aga kuna ta ei näe paate ega muid vahendeid, millega sõita, peab ta seda tegema käsitsi. Peipsi kaldal istub sorts, kes seda näeb ja hakkab laineid nõiduma, et Kalevipojal raskem oleks.
personifikatsioonide tähtsuse tõusu; metsa- ja veevaime seevastu hakati võõristama. Üheks taeva- ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Lahtine on küsimus saarlaste ülemjumalast Taarapitast, keda mainib Läti Henriku "Liivimaa kroonika". Tema nimes on nähtud nii laenu Skandinaaviast (vrd. Thor) kui paralleeli teiste uurali rahvaste sarnase nimega jumalustega.[1] Samuti muutus oluliseks viljakusmaagia. Viljakuse ja sigivuse kaitsjatest on hilisemast ajast teada setude Peko ja Lääne-Eesti Metsik. Viljakust usuti peituvat ka lõikuse esimese või viimases vihus, mida kasutati maagilistes
Vetevaimul oligi plaan Alevipoeg tappa, aga Kalevite kannupoiss, kes tegelikult Vetevaimu juurde läks, pääseb minema. Seepeale otsustab Kalevipoeg teha Vetevaimuga kiviviskevõistluse, et selgitada välja, kes jääb õigeks kas Vetevaim või Alevipoeg. Kalevipoeg võidab võistluse, Vetevaim tahab uuesti proovida, tehakse vägikaika vedu ja selle võidab ka Kalevipoeg. Alevipoeg peab tasuma Kalevipojale tasudes mõõga-võla Soome. Enne minekut tehakse puhkus, aga Alevipoeg kuuleb Ilmaneitsit nutmas. Ilmaneitsi nutab taga oma sõrmust, mis olevat vette kukkunud. Alevipoeg nõustub selle ära tooma, aga vees olles ei leia ta seda. See oli tegelikult lõks, mille Vetevaim seadis Alevipojale eesmärgiga ta uputada. Üheteistkümnes lugu. Kalevipoeg peab hakkama üle Peipsi lauakoormat vedama, aga kuna ta ei näe paate ega muid vahendeid, millega sõita, peab ta seda tegema käsitsi. Peipsi kaldal istub sorts, kes seda näeb ja hakkab laineid nõiduma, et Kalevipojal raskem oleks
annaabi.ee 
