11. Kõneaktid a) lokutiivsed- loogika(peksan segast), grammatika(räägin kreeka keele asemel hiina keelt Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika Illokutiivsed- kõnetatav saab su soovist aru. Kõige olulisem, eristame: 1.illokutiivne eesmärk- milleks räägime 2.illokutiivne jõud- kui intensiivne eesmärk 3.illokutiivne suund- kuhu suunatud ja perlokutiivsed aktid- Br aktil on tagajärg. Performatiivsus- Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. b) illokutiivsed eesmärgid ,,Speech acts"; Searle kirjutas ,,Illokutiivse loogika" 1985. Searle'i arvates on viis ainult eesmärk: 1.Eesmärk on assertiivne seisneb informeerimises, rääkija tahab informeerida kuulajat : "Auditoorium on külm" 2
Irooniale lähedane on omakorda metafoor. Kuulaja reageerimine kaudsele kõneaktile on samuti seotud viisakusega - ei vastata küsimusele sellisena nagu ta esitatud on, vaid sisuliselt varjatud küsimusele tegelikult esitatud küsimusega vormiliselt sobivalt. (Nt. soolatopsi-küsimusele on õige vastus mitte ei/jah, vaid annan/ei anna.) Searle meelest on kõneaktil alati 1-2 eesmärki, võibolla isegi rohkem. Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad
Irooniale lähedane on omakorda metafoor. Kuulaja reageerimine kaudsele kõneaktile on samuti seotud viisakusega - ei vastata küsimusele sellisena nagu ta esitatud on, vaid sisuliselt varjatud küsimusele tegelikult esitatud küsimusega vormiliselt sobivalt. (Nt. soolatopsi-küsimusele on õige vastus mitte ei/jah, vaid annan/ei anna.) Searle meelest on kõneaktil alati 1-2 eesmärki, võibolla isegi rohkem. Performatiivid on otsesed vastandid kaudsetele illokutiivsetele kõneaktidele. Performatiivne ütlus nullib sõnade ja asjade vahelised piirid, siin sõnad ongi teod. Seotud deklaratiivsete kõneaktidega. Nt. Soovin õnne. Ei väljendata mingit protsessi, teostatakse seda. Teksti vastandlikud fundamentaalsed omadused: - ülearusus - kõnes on alati palju rohkem ülearust kui keeles. Kõige rohkem on ülearust teismeliste tüdrukute dialoogis (kõige vähem informatiivne), aga leidub ka asjalikes paberites. Kõige vähem sisaldavad
mitte sarnasuse printsiibi järgi nagu trad. retoorika seda teeb – paradigm. teljel – aga see ei vii meid metafoori äraseletamisega eriti kuhugi. De Man küsis, kas ikka üldse on võimalik troopi kirjeldada läbi grammatika. Gramm. süsteemid pürivad universaalsusele, kuid ei suuda seda funktsiooni täita- 2 probleemi: 1) keeles toimivad suhted grammatika ja loogika vahel – suhe on teineteist toetav, vastuolusid ei teki. Kõneaktide teooriast lähtudes: grammatikas on olemas illokutiivsetele aktidele vastavad struktuurid (käskiv kv, küsilause, indikatiiv jne). 2 korrastatust, mis täiendavad teineteist – gramm. reeglid kontrollivad lingv suhteid, illokutiivsed reeglid kirjeldavad inimestevahelisi suhteid. Vaadeldes retoorikat kui mõjutamiskunsti, tuleks talle omistada perlokutiivne sfäär (kõneakti tulemuslikkus). Aga kirjandusteksti puhul ei ole asjad nii lihtsad, sest, kirj tekst ei ole suunat ainult
annaabi.ee 
