Kõik need tasandid mõjutavad seda, millele looduslik valik üldse ligi saab. F. John Odling-Smee’ nišiloome: paljudel loomadel ei anta põlvkondlikult edasi ainult geneetilist infot, vaid ka teatud määral muudetud loodusliku keskkonna, viimase kaudu just looduslik valik saabki toimuda ja seega on siin loomaliigi roll palju suurem kui lihtsalt valikule alluv. Liiki tuleb kaitsta koos on biotoopiga. T. Deacon: meie oskus sümboleid kasutada tuleneb eellast ikoonilisest ja indeksiaalsest mõtlemisest. On olemas need, kes kirjeldavad seda kui põhimõttelist erinevust (nt Noam Chomsky), teiselt poolt need, kes arvavad, et järjest edasi arenenud. V. Hocketti loend inimkeele tunnustest: püüab ära kirjeldada, millised on inimkeelele iseloomulikud tunnused, mis loomadel puuduvad (ainult inimliik on selline, mis kasutab neid kõiki): 3. hajumine: nt lõhnasignaal ei ole ajas püsiv 4
- lühiajaline mälu – alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötleminem ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna. Lühimälu funktsioone saab katkestada ilma, et püsimälu häiruks. Info skaneerimise kiirus lühimälus on keskmiselt 30-7ms ühiku kohta. Info esineb lühimälus verbaalselt, semantiliselt, sümbolitena, koodidena. Visuaalne lühimälu on erinevalt ikoonilisest mittemaskeeritav, väiksema mahuga, püsivam. - pikaajaline ehk püsimälu – talletatakse materjal, millel on nö strateegiline tähendus. Isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused säilitatakse püsmälu väga pikka aega. Info viimiseks lühimälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine, seostamine varasemaga või siis vähemalt tugevad elamused. Maht on praktiliselt piiramatu.
katusmõiste mitmele erinevatele suundumusele; samas liidab neid erinevaid suundmusi lähtekoht, et viisid, kuidas me ümbritsevat tajume ja hindame, on ajas muutlikud ja seega ajalooliselt uuritavad. Tegemist on ühe kõige populaarsema suunaga tänapäeva kultuuriajaloos. Visuaalkultuuriajalugu Visuaalne ehk pildiline pööre 1990. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima pildilisest pöördest, visuaalsest pöördest või ikoonilisest pöördest. Lähtekoht: tänapäeva piltidest üleküllastunud ühiskonnas tuleb õppida pilte paremini,,lugema". Revideerida tuleb ka lääne kultuuriruumis domineerivat lihtsustatud arusaama pildist kui keelele analoogsest ja sellele ,,alluvast" väljendusvahendist keele ja pildi suhe vajab ümbermõtestamist. Piltide ümberhindamine: pildid ei ole passiivsed objektid, vaid aktiivsed, nt nad üksnes ei illustreeri sõna/teksti, vaid täiendavad seda, on sellega vastuolus või dialoogis
Teema p�rineb Moosese raamatust (11:1�9), mis r��gib loo inimestest p�rast veeuputust; nad k�nelesid �hte keelt ja otsustasid enda auks ehitada uhkeldava torni, mille tipp v�iks ulatuda taevasse. Jumal ei pidanud seda tegu v��rikaks ja otsustas neid takistada, segades �ra inimeste keele. Lugu andis ainest mitmetele hilise 16. ja varajase 17. sajandi Flaami maalikunstnikele. Peamised sellel teemal loodud versioonid said inspiratsiooni Pieter Bruegheli kahest samanimelisest ikoonilisest t��st 1563. aastast (Kunsthistorisches Museum, Viin, Austria ja Museum Boijmans-Van Beuningen, Rotterdam, Holland). V�ib �elda, et kantuna l�bi ajaloo, kirjanduse ja kunsti, kus lugu Paabeli tornist on leidnud k�sitlust paljude motiiviarendustena, on see muutunud krestomaatiliseks, manitsedes inimkonda tagasihoidlikkusele ja v��rikusele, et s�ilitada v�ime m�istvalt suhelda. ****** Paulus Bor on �ks p�nevamaid 17. sajandi maalikunstnikke. Ta p�rines j�ukast
annaabi.ee 
