12,5 m). Valgjärvel puudub sissevool, vett valgub sinna ainult lähimast ümbrusest. Heledaveeline Valgjärv sai tuntuks, kui Eesti kõige vähetoitelisem järv. Valgjärve vee läbipaistvus küündis suvel ligi 10 meetrini, mistõttu ka temperatuuri- ja hapnikukihistus oli vees nõrk. Veel 1950.-1960. aastail oli järves hulgaliselt taimeharuldusi nagu vesilobeeliat ja järv-lahnarohtu, ka väga harva esinevaid räni- ja ikkesvetikaid ning zooplanktereid. Viimastel aastakümnetel on Valgjärve seisund oluliselt halvenenud. Järsk vee läbipaistvuse ja ökoloogilise seisundi langus toimus 1980.-te keskel. Praeguseks on Valgjärv vaatamata uuesti alanud veetaseme tõusule väga palju muutunud. Vesilobeelia on praktiliselt kadunud, järv-lahnarohi on põhjas kaetud vetikakõntsa ja mudaga, vesisammal suurtel aladel hukkunud. Veeläbipaistvus on 3-5 meetrit. Vesi on muutunud kollakamaks, oluliselt on
Järve vesi on Eesti üks kõige läbipaistvamaid, mistõttu pakub nimetet järv meeldejäävaid elamusi sukeldujatele ning allveekalastajatele. Valgejärves esineb ka taimharuldusi nagu järv-lahnarohi. Enamus Põlvamaa järvedest on pruuniveelised ning suure huumusesisaldusega nagu näiteks Nohipalu Mustjärv, mis on ühtlasi ka suure teadusliku tähendusega. Nimelt on Mustjärvest leitud haruldasi räni- ja ikkesvetikaid. Nohipalu järved ja nende kaldaümbrus (250m laiune kaldariba) on looduskaitse all alates 1961. aastast. Põlvamaa jõed on kohati kiire vooluga ja kärestikulised, kohati rahulikud, pakkudes kõrgete kallastega ürgorgudes matkajatele ennastunustavaid vaateid. Võhandu ja Ahja jõgi on suurimad jõed, mis läbivad Põlvamaad. Lisaks veel Lutsu-, Ora-, Leevi-, Hilba- ja Mädajõgi 4
neelulehtrite kaudu. Järve vesi on SO4-CI koostisega, happeline (pH 3-4), mineraalainete sisaldus ei ületa 15 mg/l. Kuulub suhteliselt madalate kihistunud vähetoiteliste järvede hulka, mille tase oleneb soovee maasisest juurdevoolust. Valgjärves kasvab suurel hulgal vesilobeeliat ja järvelahnarohtu. 7 Joonis 3. Valgejärv Järve fütoplankton on hulgalt vähene. M. Pork ja V. Kõvask on valgjärvest leidnud rohkesti haruldasi räni ja ikkesvetikaid. Põhjaloomastik on hulgalt keskmine ja sisaldab üht haruldast väheharjasussi. Põhjas esineb järvekäsn. Viimasel ajal on Valgjärve seisund halvenenud. Vee läbipaistvus on varasemaga (8,8m) võrreldes vähenenud kaks korda (praegu 3-5m). Järvevee värvus on muutunud kollakamaks. Selle on põhjustanud tööd Meenikunno rabas ja Valgjärve ümbruse ülemäära asustamine matkajate ja puhkajate poolt. Valgjärv on väga kergesti looduslikust tasakaalsut väljaviidav. 1.4. Mustjärv
(Numenius arguata) ja hallõgija (Lanius excubitor). Omapärase elustiku ja veeomadustega on kaks lähestikku asuvat järve. Muidu kalavaesest järvest on leitud mitmeid haruldasi ränivetikaid (Eunotia robusta), koldvetikaid (Dinobryon pediforme) ja zooplanktonit. Esineb II kaitsekategooria liike nagu järv-lahnarohi (Isoetes lacustris), vesilobeelia (Lobelia dortmanna) ning leitud on ka ränivetikaid (Eunotia robusta) ja ikkesvetikaid (Staurodesmus sp.). Kaitsealal liikudes võib hea õnne korral kohata suurloomadest põtra (Alces alces), pruunkaru (Ursus arctos), ilvest (Felis lunx), hunti (Canis lupus), suurematest lindudest merikotkast (Haliaetus albicilla), kalakotkast (Pandion haliaetus), metsist (Tetrao urogallus), tetre (Tetrao tetrix) jt. 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? Meenikunno maastikukaitsealal ei ole administratsiooni. Valitseja on Põlvamaa KKT. 7. Kui palju on kaitsealal erinevaid vööndeid?
annaabi.ee 
