Suursaadik Jaanuaris Gaza sektoris alanud järjekordne relvakonflikt palestiinlaste ja juutide vahel on taas tõmmanud maailma avalikkuse tähelepanu selles piirkonnas käärivale vägivallale. Sealjuures on globaalselt teravama kriitika osaliseks saanud pigem Iisrael kui palestiinlased. Ka Euroopa Liit on nõudnud Iisraelilt sõjategevuse kohest lõpetamist ja ähvardanud juudiriiki mitmete diplomaatiliste meetmetega, kui Tel Aviv sõjalisi operatsioone jätkab. Kõige selle kõrval on konflikti pikka ajalugu arvestades jäänud objektiivse käsitluseta see, millest LähisIda vastasseis üldse alguse sai ning kes on selles aegade jooksul siiski agressiivsemat rolli mänginud. Nii paradoksaalne, kui see hetkel ka ei tundu, peituvad LähisIda konflikti juured Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20
jahiliyya'ga sõna, mis tähistab Muhamedi-eelset «vaimupimeduse aega» Araabiamaade. «Teemärgid» on tänaseni islamifundamentalistide tähtsamaid ideoloogilisi alustekste.(Ibid) Nagu al-Banna ja Qutb, nii alustasid ka tänapäevase globaalse terrorivõrgustiku liidrid oma võitlust kodumaiste «islamivaenulike» reziimide vastu. Oma valitsusi süüdistati süvenevas majanduslikus mahajäämuses läänemaailmast ja alandavates sõjalistes lüüasaamistes Iisraelilt, ent need ei olnud ainsad etteheited.(Ibid) Autoritaarsete reziimide suurima patuna nägid islamistlikud ühiskonnaliidrid valitsejate ükskõiksust islamikogukonna kesksete väärtuste, st egalitaarse ühiskonnakorralduse ja sotsiaalse õigluse suhtes.(Ibid) Usaldamatus läänemaailma suhtes ulatub aega, mil Euroopa kiire majandusarengu toel ning kontsessioonide ja kapitulatsioonide abil islamimaade loodusvarasid ja infrastruktuure kontrollima asus.(Ibid)
kindlustamisele ca 500 miljonit dollarit (,,Bar Lev'i joon" Iisraeli kindrali Chaim Bar Lev järgi). Nii Egiptus kui Süüria - mõlemad soovisid Kuuepäevases Sõjas kaotatud maid omale tagasi saada, kuid Khartoumi Araabia tippkohtumisel otsustati ,,kolme ei" kasuks (,,ei rahu, ei tunnustamist, ei läbirääkimisi Iisraeliga"). Kui Egiptuse president G. A. Nasser 1970a suri, siis temale järgnev president Anwar Sadat otsustas, et kuuepäevases sõjas kaotatud maad tuleb Iisraelilt tagasi saada, vajaduse korral jõuga. 1971 aastal ÜRO vahendaja Gunnar Jarring'u ettepanekule, alustada rahuläbirääkimisi Egiptuse ja Iisraeli vahel vastas Sadat, et kui Iisrael tõmbab Siinailt ja Gaza sektorist oma väed välja ja viiakse sisse ka mõned muud ÜRO Julgeoleku Nõukogu resolutsioon 242 nõuded (mille esitas Jarring), siis on Egiptus valmis asuma rahukokkulepete tegemisele Iisraeliga. Iisrael vastas, et ta ei tõmbu tagasi 1967a 5. juuni eelsetele piiridele. A
vahel 1967. a. puhkes Egiptuse-Iisraeli sõda, kus Egiptuse enam kui 300 sõjalennukit ründas Iisraeli. Seejärel liikusid Iiisraeli territooriumile Egiptuse tankid ja jalavägi. Kuue päevaga suutis Iisraeli armee purustada nii Egiptuse õhujõud kui tankiväed ja suure osa ta jalaväest. Siinai piirkond ja Egiptust toetanud Süüriale kuulunud Golani kõrgendik läksid Iisraeli alla. 1973.aastal puhkes lühikene Jom Kippuri sõda, kus Egiptus ja Süüria püüdsid omi kaotatud alasid edutult Iisraelilt tagasi saada. Otse vastupidiselt, nad loovutasid Iisraelile ka Siinai kõrbe. Alles 1982. aastal - 34 - kirjutati alla Iisraeli-Egiptuse rahuleping, mille alusel Iisrael tõmbas oma väed, ja seda küll suure venitamisega, okupeeritud aladelt ja loovutas araablaste võimu alla tagasi enamiku varem vallutatud alasid. Ent lokaalsed konflitid Iisraeli ja mitmete araabia relvastatud rühmituste vahel jätkusid edasi. Alles 1993
annaabi.ee 
