kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute
Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise. Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi ,, Kaitse oma kodumaad!" all. Meestele oli valik. Kas lüüa kaasa Saksa rindeväeosades ja tagala tööteenistustes või minna Saksamaale tööle sõjatehastesse või kindlustustöödele. Meelitati, et Eesti Leegionis on Saksa sõjaväe parim
suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus
· Soov võidelda Eesti Vabariigi okupeerinud NSV Liidu vastu ja taastada Eesti iseseisvus · Sõjaväeteenistuses olid mõned soodustused: lihtsam astuda kõrgkooli või jätkata õpinguid, maksti palka, elatusallikate nappus 11 · Hirm arreteerimise ees nõukogude aastal toime pandud tegude eest · Eesti Leegioni astusid paljud politsei- ka idapataljonide mehed, et pääseda rindele · Punaarmeest ületulnud meeste vangilaagrist vabastamise tingimuseks oli liitumine idarindel võitlevate eesti üksustega Vabatahtlike arv oli võrdelises sõltuvuses Saksamaa edust ringel, arv vähenes eriti pärast seda, kui selgus, et sakslased ei ole huvitatud Eesti iseseisvuse taastamisest. · Sundmobilisatsioon toimus neli suuremat mobilisatsiooni 1943 1944, u
diversioonigruppidest, punaaktivistide interneerimine, endise riigipiiri valvamine ning vahiteenistuse korraldamine ühendusteedel, sildadel, tööstusettevõtetes ja teistel sõjaliselt oluliselt objektidel. Allutatud Eesti Omavalitsuse kaudu Saksa sõjaväe- ja politseivõimudele. Sinna kuulus 44 000 inimest, järk-järgult vähenes. Ida- ja politseipataljonid: Anti korraldus luua eesti vabatahtlikest julgestusgrupid, mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku. Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas, kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis. Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse-
annaabi.ee 
